Original subtitles

Maasai Mara mägismaad, Keenias,

ületavad hiiglaslikud gnuude ja sebrade karjad.

Loomi on sadades tuhandetes.

Need herbivoorid ja teised heina söövad loomad

on peamiseks toiduks erinevatele kiskjatele,

kelle hulgas on ka enim ohustatud liigid nagu gepardid.

Kaslastel pole saakloomadest puudus.

See võimaldab lõvidel siin ellu jääda ja edukas olla.

Aga ka tippkiskjatel

võib elu savannis olla raskem, kui tundub.

Päikesetõus on looduses maagiline hetk.

Antiloobid üritavad hommikujaheduses üles ärgata.

Mõned tegelevad sõbraliku võitlemisega.

Kas nad rõõmustavad, et jäid veel üheks päevaks ellu?

Selle lõvipere jaoks on varahommik aga pingelisem.

Doa, karja dominantne isane,

on emalõvi peale pahane, sest emane keeldus paaritumisest.

Isane maksab kätte sellega, et ei luba emasel süüa.

Emane võib olla allaheitlik, aga millestki pole abi.

See on karm õppetund. Isane jälgib pidevalt emast.

Doa naudib õelal viisil seda, et sööb emase ees korjust.

Lõvipoeg tahab emast lohutada, aga see on mõttetu.

Emalõvi peab lihtsalt ootama, kuni isane maha rahuneb.

Seal lähedal asub ka hüäänide koobas.

Koopaks on tunnelite võrgustik, mille kaevasid algselt tüügassead.

Noorimad hüäänid poevad koopasse vähimagi häire puhul

või siis, kui ema neil seda teha käsib.

Hüäänipojad on kõige suhtes uudishimulikud.

Nad lahkuvad varsti koopast teise sissepääsu kaudu.

Aga neil kästakse tagasi koopasse minna.

Hüääne pole lihtne üles kasvatada.

Neid, kes käskudele ei allu, tiritakse kõrvadest.

Klanni juhib dominantne emane,

kuninganna, keda aitavad ta järeltulijad.

Kaslastele sarnaselt suudavad ka hüäänid õrnust välja näidata.

Paaritumiseks ja poegimiseks pole hooaegu.

Erinevate emade noored kutsikad mängivad kõik koos.

Kohast hierarhias saadakse kiiresti teada.

Kõik sõltub nende ema positsioonist hierarhias.

Hüäänidel on sündides hambad,

aga nad hakkavad liha sööma alles 8-kuuselt.

Selle tõttu peavad nad mõnikord vanemate poegadega võitlema.

Nad peavad juba varakult enesekindlad olema, et ellu jääda.

Täiskasvanud hüäänid vajavad päevas 2-4 kg liha.

Kõige lihtsam on toituda korjustest, näiteks sellest kaelkirjakust.

Aga võidelda tuleb raisakotkaste, alamate hüäänide ja teistega.

Šaakal peab järjekorras ootama.

Raisakotkaid segati söömise ajal, aga ka nemad ootavad.

Nad on nõus jääkidega leppima.

Hüäänid hülgavad karkassi, kui see on peaaegu ära söödud.

Mäekünkal on pisike antiloop, kes sündis päikesetõusu ajal.

Ta peab alles piima sööma õppima.

Neljal jalal on niigi raske seista,

ilma et peaks söömiseks kaela pöörama.

Maasai Mara reservaati läbib mitu jõge.

Nende tõttu tekivad mäekurud, kus loomad varjupaiku leiavad.

Näiteks see emalõvi ja ta kaks poega,

kes ülejäänud karjast eraldusid.

Aga miks ta siia tuli?

Tundub, et üks poegadest tahab põhjuse välja uurida.

Põhjus peitub mäekuru alumises osas.

Emalõvi tuli siia, et ühineda ühe oma õega,

kes on ka oma karjast eraldunud.

Poegasid huvitab peidupaik ja sealt kostuvad hääled.

Lähemale pole mõistlik tulla.

Emalõvi sai kolm poega kuus nädalat tagasi

ja ta üritab neid igati kaitsta.

Vanemaid lõvipoegi huvitavad nooremad nõod,

kes esimest korda varjupaigast kaugemale üritavad minna.

Maailma on ju põnev avastada.

Külgedelt ei saa varjupaigale lähemale minna

ja vanemad kutsikat proovivad teistsugust lähenemist.

Pisikeste sugulastega oleks ju tore mängida?

Aga ema ei luba neil kaugele minna.

Ja pisikesed pojad tahavadki olla vaid emaga, kes neid imetab.

Kaks vanemat poega peavad lihtsalt veel mõne päeva ootama,

et nooremate sugulastega mängida.

Kui pojad on 2-kuused, läheb nende ema aasadele tagasi

ja tutvustab neid ülejäänud karjale.

Aga nad on selleks veel liiga noored

ja teised isased võivad nad ära tappa,

et siis nende emaga paarituda.

Emalõvi elabki selle tõttu mõnda aega üksi.

Ta kolib poegadega tihti, et kiskjad neid üles ei leiaks.

Pikkade teekondade jooksul või raskel maastikul

kannab emalõvi oma poegi tihti neid suuga

ühekaupa ja on ettevaatlik, et poegadele mitte viga teha.

See ei pruugi olla meeldiv, aga poeg ei väsi vähemalt ära.

Varahommikuse saju järel on maapind märg.

See julgustab Loriani, kes sai nime reservaadi valvuritelt,

ja tema 7-kuust poega aasale minema.

Nad lähenevad luhale, kus on vihma tõttu puhast vett.

Seal on hea küttida rohusööjaid, kes sinna jooma tulevad.

Ka pärast kõige pisemat eraldatust emast

hõõrub leopardipoeg ennast tema vastu.

Kõigi kaslaste liikude puhul

on kaisutamine ja kiindumuse näitamine äärmiselt tähtis,

eriti poegade ja ema puhul.

Aga see ei välista, et leopardipoeg uitab mõnikord üksi ringi.

Aga ta ema teab alati, kus poeg on.

See väike šaakal lahkub oma koopast,

kus asus varasemalt maa all termiitide pesa.

See pesakond on kaks kuud vana.

Vanemad läksid jahile ja šaakalipojad on koopa lähedal.

Nad söövad snäkke, kuni suuremat einet ootavad.

Aga kõige rohkem naudivad nad hommikupäikese käes peesitamist.

Šaakalipesakondades on üks poeg tihti teistest agressiivsem.

Enamasti lahkub tema pere juurest esimesena,

kui aastaseks saab.

Aga hetkel

ootavad nad kõik, et vanemad toiduga tagasi tuleks.

Nende ema peab jahti.

Ta otsustas rünnata täiskasvanud gaselli,

kes on šaakali jaoks üsna aukartust äratav saak.

Aga see gasell on haavatud ja šaakal kasutab olukorda ära.

Tema tehnikaks on saagi kiusamine, et loom ära väsitada.

Rohusööjatega ongi tihti nii,

et teised karjaliikmed vaatavad pealt ega sekku.

Kas nad on argpüksid, isekad

või teavad lihtsalt, et loodusseadused ongi sellised?

Pisikesed šaakalid hakkavad kannatamatuks muutuma,

sest neil on kõhud tühjad.

Õnneks kiirustab nende ema koju.

Kutsikaid oleks liiga ohtlik gaselli juurde viia

ja korjus on koopa juurde vedamiseks liiga raske.

Seega kannab ema liha poegade juurde oma kõhus.

See on parim viis, sest siis ei varastata saaki tagasiteel ära.

Kodus peab ta toidu lihtsalt välja oksendama.

Isane šaakal pidas ka jahti ja toob koju veel toitu.

Aga näljased pojad nõuavad üha rohkem ja rohkem süüa.

Kui vanemad on oma kohused täitnud,

saavad ema ja isa koos veidi aega veeta.

Lorian tahab ka nüüd oma poega toita.

Talle jäi silma kari impalasid.

Ta on aeglasem kui gepard.

Ta hiilib jahti pidades saagile võimalikult lähedale,

sulandudes samal ajal ümbruskonda.

Noorel impalal polnud mingit võimalust.

Leopard suudab kanda enda kehakaalust raskemat saaki

ja selle puu otsa viima, kust teised kiskjad seda kätte ei saa.

Aga sel korral peitis Lorian saagi vanasse tüügasseaurgu.

See oli väsitav, sest ilm on palav.

Ta peab nüüd poja siia tooma mitme kilomeetri kauguselt.

Lorian juhindub oma emainstinktist

ja alustab palava päikese all üle tunni kestvat teekonda.

Aasa ületades tutvub ta kellegi huvitavaga.

Selleks on julge Ourebia ourebi.

On tore, et need pisikesed antiloobid

oskavad tõlgendada röövloomade käitumist

Ta näeb, et Lorian kõigest läbib ta territooriumi.

Kui ta läheneb peidupaigale, kuhu oma poja jättis,

hüüab Lorian teda köhivate häälitsustega.

Padrikus peidus olev leopardipoeg ajab kõrvad kikki.

Ta ema on lõpuks tagasi.

Tal on väga hea meel oma ema jälle näha.

Enne, kui nad alustavad teekonda saagi juurde,

tahab Lorian varjulises paigas puhata.

Aga poeg igatses ema nii väga, et ei jäta teda rahule.

Ta tahab kaotatud aega heastada ja mängida.

Mängimine kulutab energiat

ja õpetab teda jahti pidama ning võitlema.

Lorian teab, et impalakorjus hakkab selle ajaga haisema.

Teised loomad võivad selle leida ja ära varastada.

On aeg teele asuda.

Leopardipoeg ei kavatsegi rahulikult ema kõrval kõndida.

Lorian on üha rohkem valvel,

lähenedes kohale, kuhu ta antiloobi jättis.

Ta ei haista läheduses teisi röövloomi

ja võib urule läheneda.

Korjus on jätkuvalt seal ja selle lõhn rõõmustab ta poega.

Poeg sõi kiiresti.

Aga kuna poeg ei suuda korraga kauem paigal püsida kui minuti,

siis ta läheb urgu korjusega mängima.

Kui poeg jälle nähtavale ilmub, tundub tal kõht lõpuks täis olevat.

Kiire pesu järel ta enam nii elevil ei ole

ja leopardiema saab lõpuks puhata.

Lorian võtab ka aeg-ajalt mõne ampsu.

Lõpuks tulevad kohale ka hüäänid ja raisakotkad.

Seega tuleb impalast võimalikult palju ära süüa.

Kui mõlemal on kõhud täis,

jagavad Lorian ja ta poeg hellusehetke.

Nooruk oskab oma armastust erinevatel viisidel näidata.

Poeg on emaga koos veel kuus kuni kaheksa kuud,

enne kui ta minema aetakse ja iseseisvat elu peab alustama.

Aga hetkel ei huvita poega endale territooriumi leidmine.

Emalõvid peavad tihti öösiti jahti.

See lõvi on väga näljane,

sest Doa ei lubanud tal hommikul süüa.

Ta kiskjainstinkti äratab gnuukari, kes seal läheduses söömas on.

Ta suudab ennast tänu maastikule hästi varjata.

Ta peab jahti üksi ja saak tuleb ootamatult tabada.

Ta hammustab gnuud kõrist ja lämmatab saagi ära.

Gnuu küll hukkus, aga suri õnneks üsna kiiresti ja piinlemata.

Aga emalõvi peab saagi jõekaldalt minema vedama,

et teised röövloomad seda ei märkaks.

See pole lihtne, sest saagiks on 150 kg värsket liha.

Tööd on palju, aga toitu jagub kogu perele.

Kui emalõvi on söönud, tulevad einestama ka pojad.

Ja siis on aeg puhata, et muljetavaldavat einet seedida.

Dominantse isasena sööb Doa esimesena, aga pole hetkel näljane.

Ta laseb ülejäänud karjal pidusööki nautida.

Korjuse pärast käib ka temata suur võitlus.

Vurrud on vurrude vastas ja iga lõvi võitleb, et toidust osa saada.

Kuna kari on ühest perest, siis ei muutu olukord

kellegi jaoks ohtlikuks.

Nõod alles einestavad ja esimesena söönud poeg peab üksi mängima,

kui ta isa otsustab lõpuks pidusöömaajaga liituda.

Läheneb veel üks karja kuuluv lõvi

ja dominantsele isasele ei meeldi see eriti.

Isaste hierarhia jääb paika.

Teine isane lõvi sööb alles siis, kui karjajuht on lõpetanud.

Ja siis järgneb seedimine, puhastamine ja kaisutamine,

kui tõuklemine toidu pärast on unustatud.

Pojad ei mölla nii palju, kui kõhud täis on.

Karjas valitseb jälle harmoonia

ja alfaisasel on aeg oma territooriumi märgistada

ning dominantsust näidata.

Ja võib-olla

on möirged lõvide viis näidata,

et nad on ühtsed ja kuuluvad samasse karja.

Elevantidel pole territooriumi, mida kaitsma peaks.

Aga isased elevandid võtavad siiski mõnikord ette

muljetavaldavaid võitlusi.

Nad ei ürita teineteist vigastada, aga võrdlevad lihtsalt tugevust,

et hierarhias oma koht kätte võidelda.

Vastasseis lõpeb rahumeelselt, kui üks isane annab alla

või võitlemisest lihtsalt väsib.

Territooriumi pärast võideldakse jõgede ääres.

Kilg-merikotkas võib minna, kuhu iganes soovib,

aga jõehobud on äärmiselt territoriaalsed.

Emased jõehobud moodustavad vees päeval kogumikke,

kus on mitukümmend emast ja nende pojad.

Neid kaitseb dominantne isane,

kes kontrollib jõest umbes 200-meetrist osa.

Dominantne isane tolereerib vaid talle alluvaid nooremaid isaseid.

Enne, kui nad oma territooriumi alistama lähevad,

peavad nad tugevamaks saama ja võitlemist õppima.

Päeva lõpus rahuneb kõik maha.

Loomad said puhata

ja kaitsevad ennast päikese eest vees olles.

Nüüd liiguvad nad maismaale sööma.

Igaüks läheb kaldale.

Emad võtavad oma ainsa poja kaasa.

Jõehobupojad on osavad ujuvad. Nad sünnivad tegelikult vee all.

Maismaal

pole röövloomad jõehobudele eriti ohtlikud.

Suuruse ja 30 cm pikkade silmahammaste tõttu

pole nad lihtsasti tabatavad saakloomad.

See kõrvukrebane tuli õhtul oma urust välja

ja hakkab väiksemaid saakloomi jahtima.

Jõehobud söövad kogu öö, sest vajavad iga päev 60 kg heina.

Serval on kaslane,

kes on öistele helidele väga tundlik.

Ta suured kõrvad kuulevad pisikesi närilisi.

Servalid näevad pimedas hästi, aga juhinduvad siiski kuulmisest.

Aga täna puhub Maasai Maras tuul,

mis muudab kõik raskemaks.

Koidikul, kui päevase eluviisiga loomad ärkama hakkavad,

peab see emane jätkuvalt jahti ja jälitab rotti.

Ta ei anna alla.

Serval on savannis kaslastest kõige edukam kütt.

Kui saak on käes, ei tapa ta seda koheselt.

Ta tahab rahus süüa.

Aga esmalt tahab ta toiduga mängida.

Rotil pole mingit võimalust servali küüsist põgeneda.

Paar ampsu ja rott on söödud.

Servalil on kõht täis,

aga ta jätkab heinamaal uudistamist,

nagu otsiks midagi.

Ta oli oma poja heina sisse ära peitnud.

Poeg sööb veel piima.

Selle tõttu käiski ema üksi jahil ja sõi kõik ise ära.

Aga ülejäänud aja, kui ta territooriumil ringi liigub

ja ühest peidupaigast teise läheb, järgneb poeg talle nagu vari.

Mõlemad on alati valvel, et suurte kaslaste saagiks ei langeks.

Hüäänide hommikune jaht lõppes samuti edukalt.

Nad said kätte noore gnuu.

Värske vere lõhn ajab hüäänid hulluks

ja nad söövad kiiresti, haukudes samal ajal, et teisi eemale hoida.

Savannis pole kunagi lihtne saakloomi süüa,

eriti mitte siis, kui lõvi saaki märkab.

Hüäänikari on liiga väike, et savannikuningaga võidelda.

Nad annavad alla.

Lõvile pole eriti palju liha alles, aga see on siiski tasuta toit.

Kolm ei saa ühe vastu, kui kaslane nii suur on.

Varahommikud on väga olulised kaslaste jaoks,

kes eelistavad jahti pidada jahedama ilmaga.

Need gepardid eelistaksid edasi pikutada,

aga on haavatavad, kui liiga kaua samas kohas on.

Need neli venda on samast pesakonnast.

Nad on sünnist saati koos olnud.

See on isaste gepardide puhul tavaline.

See parandab tõenäosust, et jahipidamine on edukas.

Nad märgistavad puid, mis on savannis maamärgid.

Nad saavad lõhna järgi aru, millised loomad läheduses on.

Aga hetkel huvitab neid kõige rohkem kari gnuusid.

Neli venda tegutsevad koos ja igaühel on oma roll.

Kaks juhivad karja tähelepanu kõrvale ja üks läheneb tagant.

Neljas vend improviseerib.

Gepardid ei saa ennast lühikese heina sees peita

ja peavad saagi tabamiseks oma kiirusele lootma.

Nad saavad gnuu üsna kiiresti kätte.

Aga midagi on valesti.

Gepardid ei saagi oma einet lõpetada.

Hüäänid jälgisid toimuvat

ja teavad, et ka neli gepardi ei üritagi oma saaki kaitsta,

sest nad ei saaks vigastuste tõttu kiiresti joosta.

Hüäänid saavad seega värske saagi endale,

aga gepardid peavad paar tundi puhkama, enne kui jahile lähevad.

Selleks ajaks on gnuust üsna paljud toituda saanud.

Neli venda lahkuvad künkalt.

Nad on pettunud ja proovivad mujal õnne.

Hüäänide kasvav arvukus Maasai Maras on tõsine probleem,

sest gepardidel on üha raskem oma saaki ära süüa.

Nad peavad seega tihedamini jahti

ja kulutavad enda toitmiseks rohkem energiat.

Õnneks on siin piisavalt jõgesid, et janu kustutada.

Veidi kaugemal ülesvoolu puhkab üks emane leopard.

Ta saab lõõgastuda, sest ei pea poja eest hoolitsema.

Ta saab hommikut nautida, ilma et poeg teda tüütaks.

Aga ka üksik emane leopard peab sööma.

Ta mõtiskleb info üle, mis tuul temani lõhnana kannab.

Ta läheb jõe äärde, sest loomad tulevad sinna alati jooma.

Ta ületab lagendiku kiiresti, sest ei taha nähtaval olla.

Hein on teisel kaldal kõrgem ja tal on lihtsam ennast varjata.

Leopardid ei jookse nii kiiresti nagu gepardid

ja peavad seega jahtides luurama, et edukad olla.

Ta üllatab jänest, kellel polnudki mingit võimalust.

Emane leopard teab, et teised võiksid ta saagi ära varastada.

Ta ronib puu otsa, et seal rahus süüa.

Aga ainuüksi toidust ei piisa. Kiskjad peavad ka jooma.

Karja emalõvid peatusid veesilma juures,

aga on valvel, sest kaitsevad mitut lõvipoega.

Üks emalõvi näeb, et nende lähedal on üksik pühvel.

Tundub, et ta sööb rahulikult,

aga emalõvi teab, et pühvlid on ettearvamatud.

Neile ei pruugi meeldida, et kaslased on läheduses,

eriti kui ta tajub lõvipoegade haavatavust.

Emalõvi hakkab ettevaatlikult taanduma.

Lõvid valitsevad savanni, aga hooletu pole ikkagi mõtet olla.

Hirmust saadakse üle, kui ollakse turvalises kauguses.

Doa tuleb aga tagasi noore antiloobiga.

Hea ajastus.

Üks emalõvi tahab poegi toita, kui peab ka saagi varastama.

Isalõvile ei jää midagi,

aga ta pole õnnetu, et pojad pidusööki naudivad.

Doa teab, et emalõvid hoolitsevad poegade eest kohusetundlikult.

See on tasakaal, mis aitab karjal ellu jääda.

Mitu lõvipõlvkonda elavad rahulikult koos.

Noorimad pojad söövad veel piima

ja kasvavad nii üha tugevamaks.

Aga nad tahaks ka vanemate poegadega ühineda

ja värsket liha süüa.

Kui lõvipoegadel on aeg piima süüa,

siis me imetleme ju neid hirmuäratavaid kiskjaid,

kes oma järeltulijate eest nii kenasti hoolitsevad.

Kui õhtu saabub,

on savannis võitlused elu ja surma nimel peetud.

Me näeme harmooniat, mida kiskjad säilitavad.

Nad reguleerivad saakloomade arvukust

ja sellega saavad hakkama vaid suured röövloomad.

Meile võib mõnikord tunduda, et loodus on julm,

aga see pole võrreldav kahjudega, mida loodusele ise teeme,

mõnikord sellest isegi aru saamata.

Gepardid, leopardid ja lõvid on kõik väljasuremisohus.

Nad jäävad ellu vaid heades tingimustes loodusparkides

ja reservaatides, kus neid salaküttide eest kaitseme.

Noored lõvipojad tunduvad olevat muretud ja haavatavad.

Aga neist sõltub tuleviku tasakaal Aafrika looduses.

Me võime vaid loota, et need kiskjad jätkavad valitsemist

viimastel rikkumata aladel maailmas.

Tõlkinud Jaanika Soever Iyuno-SDI Group