Original subtitles

Nii.

Kuidas läheb?

Püüdsin meenutada, milline ma tollal välja nägin.

Sa oled nägusam kui meie pulmapäeval. - Vaevalt, aga rõivasuurus on sama.

Sarmikas olen ma aga küll.

Jäta järele.

Kuidas ma aidata saan? - Otsi eelroa jaoks klaasid.

Olgu peale.

Niisiis...

Karin! Pärast 40 aastat paned sa ikka nõusid valesti masinasse.

Noad ja kahvlid ei saa alumisel restil puhtaks.

Kui need on üleval, võib keegi endale haiget teha.

Ei. - Jah. Ma saan nüüd ise hakkama.

Vaata, et nad end hästi ülal peavad. - Kas tohib maitsta? Mul on kõht tühi.

Mitte seda. - Hästi, võtan siit.

Seda ma ei taha. Seda ka mitte.

Oh ei, sinihallitusjuust? Vuih.

Väga hea.

Vaata aga.

Sa jõudsid varakult. - Tahtsin appi tulla.

Kõik on valmis, aga aitäh sellegipoolest.

Olen ma sellega ema moodi? - Ei, Gunnel oli palju suurem.

Pia! - Sa ju tead, et Gunnel oli paks.

Aga ilus. Paks ja ilus.

Karin, külalised tulevad!

Kas ta ei oska ise ust lahti teha? Mida ta kisab?

Karin, kas sa tuled? - Jah, me tuleme!

Imemaitsev.

Palun. - Palju õnne.

Vähesed on koos olnud nii kaua kui teie. Või meie.

Ei tea, kas see on põhjus tähistada.

Tähistamiseks on alati põhjust.

Juurde, Pia? - Ei, ma pean natuke vahet.

Tulge kaasa.

Võite lauda istuda. Ettevaatust, libe on.

Võtke tekid kaasa. Ma toon kohe eelroad.

Tere! - Tere! Viimaks ometi.

Trennis läks kauem. Galopp ei õnnestunud. Palun.

Vahi aga, sul on kleit seljas. Sa näed hea välja.

Rubiinlill. - Või nii.

Rubiinpulmaks. - Muidugi. Aitäh sulle.

Nii ilus. Aitäh.

Peod tekitavad minus ängi.

Peod on ju lõbusad.

Ei, ema. Seitsmeseks saada on tore, 40-aastaseks enam mitte.

Sa ei näe välja nagu nelikümmend. Kehv lohutus, aga midagi ikka.

Edaspidi muutud aina koledamaks. Nagu me kõik.

Minu arvates tuleb pidutseda, kui on võimalust.

Meil on koht, kus pidu pidada. Ma võin süüa ka teha.

Ei, ema. Tegin ju selgeks, et ma ei taha mingit pidu.

Lähen isa juurde.

Tänane menüü on minu ja Steni jaoks väga eriline.

Ah nii? Ma tean. Tegin ainult nalja.

Sama menüü oli ka meie pulmas nelikümmend aastat tagasi. - Oh sa.

Eelraoks klassikaline krevetisalat. Pearoog on ahjulõhe

ja magustoiduks tort. Milline tort, jääb üllatuseks.

Tõepoolest, sest ma ei mäletagi, mis torti me sõime.

Küll aga mäletan hilisõhtust ampsu. Me saame hot dog ’i! Hurraa!

Sinu lemmiksöök. - Jah. Sellest paremat pole.

Olge lahked. 1980ndate nostalgiaroog. - Aitäh.

Saada leiba edasi.

Need ei kõlba ju süüa.

Terviseks!

Ma ei räägi kaua. Aitäh teile.

Nalja tegin. Meie rubiinpulma terviseks.

Meie kõigi terviseks! - Terviseks!

Mõnel saarel saab mägedes ronida. Kuuldavasti on seal imeilus.

Olen päris palju ronimas käinud. Igasugustes suurtes mägedes.

Jah, aga sa olid noorem. Palju noorem.

Sten, otsi konjak välja. Ma toon tordi.

Tehnika on kõige tähtsam. Sõrmed peavad olema tugevad.

Ma näitan teile. Tehke ruumi.

Varsti maitsed enamatki, ulakas poiss

Niisiis. Janne, hoia mu prille.

Fredrika, vaata oma isa.

Läheb-läheb. - Ole ettevaatlik.

Hurraa! Viimane pingutus veel.

Oh ei, Sten!

Oh sind, Sten. - Sa pole enam nii noor.

Lähen üles katusele. - Tule nüüd alla.

Sten! - Isa?

Kutsuge kiirabi.

Ta on stabiilses seisus. Minge koju ja magage natuke. - Aitäh.

Kullake. Kõik saab korda.

Säh, mu ulakas poiss. - Karin...

40 aastat. 40 kuradi aastat. Kas ma pole rohkemat väärt?

Kulla Karin.

Kes ta on, mis? Kui kaua see teil on kestnud?

Ma olin lollpea.

Karin... Ma ütlen sulle, kes ta on. - Ei, ära ütle. Ma ei taha teada.

Ma ei taha sind silmaotsaski näha.

...nii palju morfiini kui eile. Karin?

Võtame päeva korraga. Nägemist. - Karin.

Monika? - Heldeke. Pole ammu näinud.

Kas sa elad ikka siin? - Jah.

Emal pole vast kaua jäänud. Ta on juba üle üheksakümne.

Aitan teda, kuidas saan. - Kolisid koju tagasi?

Ainult ajutiselt. Tahan maja võimalikult ruttu maha müüa.

Siia küll jääda ei tahaks. Nalja tegin.

Kui kaua me pole näinud? Keskkoolist saati?

Meil oli paganama lõbus. Mäletad?

Läksime otse peolt hotelli tööle. Kohutav pohmell.

Nüüd enam nii ei teeks. Töötan siiamaani hotellis. - Ah soo.

Ma ei tunne siit enam kedagi. Õhtuti võib igavuse kätte surra.

Tule õige minu juurde õhtust sööma? Räägime, mis vahepeal on toimunud.

Mul pole praegu tõesti aega.

Aga aitäh kutsumast. - Arusaadav.

Sa ei peagi kohe otsustama. Sa ju tead, kus mu ema elas.

Jah.

Nägemist.

Õhtul näeme!

Spreipäevitus? - Jalakäijate tänava nurgal on uus salong.

Avamise puhul sai tasuta proovida.

Kas sa liiale ei läinud? - Küll see maha kulub.

Muide, kas sa paralleelklassi Monikat mäletad? - Keda?

Jutukas tüdruk. - Õige jah. Ta oli veidi... uhhuu.

Igal pool oli teda näha ja kuulda. Omamoodi tüdruk. - Tema jah.

Ta kolis siit ju ammu minema.

Sattusin temaga kokku. Ta kutsus mind õhtusöögile.

Ega sa ometi lähe? - Ma ei tea.

Kullakene.

Tere. - Kuidas Stenil on?

Olime kohutavalt mures. Ma proovisin helistada.

Ta on haiglas. Selgroovigastus ja peapõrutus.

Ta läheb operatsioonile.

Aga ta saab ju terveks?

See võtab aega. Ta jääb veel haiglasse.

Vaene Sten. Tervita teda. - Kindlasti. Nägemiseni.

Vaene Sten.

Tere. Kui tore, et sa tulid. - Ole lahke.

Kodune moos. Mul selliseid asju ei ole. Aitäh.

Panin linnas ühte restorani laua kinni. - Või nii.

Ja sa tuled kaasa. - Mina? Ei. - Jah, muidugi tuled.

Meil on kindlasti lõbus. Takso on kohal. Lähme.

On see ikka õige koht? - Jah. Sinnapoole.

Tule nüüd.

Tere tulemast. Kuidas nimi on? - Monika ja Karin.

Tere, Monika, tere, Karin. Tulge minu järel.

Imemaitsev krõbe gyoza röstitud tilli ja ingverikastmega,

gari kun ja fermenteeritud pak choi.

Kõlab imeliselt. Seda tuleb maitsta.

Soovitaksin kahte-kolme rooga jagada. - Võtame vähemalt kolm.

Kolm? - Muidugi.

Kas me jaksame kolm ära süüa?

Karin, valime veini ka.

Prantsusmaa Gewürztraminer, 2014. aasta.

Veidi kallim, aga võtame selle. See on oma hinda väärt.

Terviseks, Karin. Tore, et tulid. - Terviseks.

Meil on raske valida, kõik tundub nii maitsev. Alustame veinist.

Prantsusmaa Gewürztraminer 2014. Mis sa arvad?

Hea, eks ole? Kui Soulis elasin, sõin seda kogu aeg.

Soulis? Mida sa seal tegid? - Töötasin baaris. Mitte kuigi kaua.

Kas sa töötad restoraniäris? - Mitte päris nii.

Aga olen baarides palju töötanud. Olen kogu maailma läbi reisinud.

Elasin mõnda aega Vietnamis. Uus-Meremaal.

Ei või olla. - Aga tead, mis?

Ma olen rahutu.

Mulle pakub kindlust teadmine, et saan ükskõik millal lahkuda.

Kuskil mujal uut elu alustada.

Laud number üheksa. Anna siia.

Kaks veel. - Ei. - Jaa. - Ma pean homme tööle minema.

See ei tee sulle midagi. Ma tahan sulle midagi rääkida.

Sa oled eluohtlik. - Ei ole.

Tead, mis? Ma imetlesin sind kooliajal.

Ei usu. - Jah! - Sina imetlesid mind? - Sa olid populaarne.

Sihikindel. Piltilus. Seda oled sa siiani.

Kas sa ei tahtnud kokandusega tegelda? - Jah.

Mulle meeldis süüa teha. Unistasin tööst toitlustuses.

Aitäh. - Aitäh.

Aga siis jäin noorena last ootama, ja läks, nagu läks.

Terviseks, Karin.

Terviseks. - Olgu peale.

Terviseks.

Kaks veel. - Ei!

Ja kui palju vürtse. - Ma ei jaksa käiagi, kõht on täis.

Aitäh teile.

Vürtsid olid tõeliselt aromaatsed...

Oota. Mis siin kirjas on? Henrik Moliner. Sa pagan.

Henrik Moliner! Ta on ju kuulus kokk. - On või?

Jah. Ta korraldab kokanduskursusi. Karin, me peame end kirja panema.

Teisipäeviti käin Piaga ujumas.

Piaga? Ole nüüd, ujuda võib millal tahes.

Ei või, ujula pole iga päev lahti. Linnal pole raha.

Mina seda võimalust käest ei lase. Mõelda vaid, Henrik Moliner.

Takso! Takso!

Prognoos on väga hea, Sten. Nädala pärast lähed taastusravile.

Hea uudis. Varsti saad juba koju.

Saad kaasa rulaatori ja pikemateks käikudeks ka ratastooli.

Rulaator ja ratastool, imevahva! - Mis siin vahvat on?

Kõik saab korda. Sa tuled koju.

Ma toon sulle jäätist.

Mis kursusele? - Pan-Aasia toidud edasijõudnutele.

Edasijõudnutele? Mis pann? - Jah. Mis siis?

Imelik. Sten on haiglas, aga sina lähed mingile kursusele.

Mida paganat... Mingi pannikursus.

Ma ei öelnud, et ma lähen.

Ütlesin, et kursus toimub teisipäeviti, kui me ujume.

Räägid sellest nagu tavalisest asjast. Ma siis annan teada,

et kolmapäeviti pesen ma pesu

ja käin Ystadi rahvaülikoolis pitsi niplamas.

Terekest! - Tere. - Karin ütles, et te ujute teisipäeviti.

Kuna järgmine nädal hakkab kursus, peame uue päeva leidma.

Meie? - Jah. Sa tuled kaasa.

Võõraste inimestega süüa tegema? Ei, aitäh.

Ja tere jah. Pole ammu näinud. Sa oled ikka samasugune.

Sina ka. Meil on seal vahva.

Palun protokolli kanda, et ma võtan osa vastu tahtmist.

Mul on väga hea meel, et sa tulid. - Minul ka.

Olemegi kohal.

Tere. Kas teie tulite ka kokanduskursusele? - Jah.

Miks te siis siin seisate? Läki.

Clarence Breding, majandusprofessor. Spetsialiseerun statistikale.

Mina olen Tomas, joogaõpetaja ja elunautleja.

Me tahame osa võtta kokandussaatest...

Räägime sellest hiljem. - Me võiksime võita.

Grizzly.

Või Ulf.

Torumees. Ütlen kohe, et ma ei oska munagi keeta.

Viimati sain mürkrohelise muna.

Arvad, et siin õpetatakse muna keetma? - Ma loodan küll.

Tegelikult lootsin siin mõne neiuga tutvuda.

See vist ei õnnestu.

Ärge solvuge, aga vanus on ka tähtis. - Sealt ta tulebki.

Saad ju aru, et ma ei saa seda teha.

Ma ei saa oma vanuses sellisest pakkumisest ära öelda.

Kas see ongi tema? - Tokyos, just nimelt.

Sa ei või sundida mind selle kursusejamaga tegelema.

Ma olen kokk!

Hiljem räägime.

Tere. Kas olete omavahel tutvunud? - Jah.

Hästi. Meil on neli kohta, leidke endale paariline.

Me võime koos olla. - Arvad?

Karin... - Ta on minuga.

Pidime ju koos olema. - Tasa nüüd.

Mina olen Henrik Moliner, teie kutsuge mind peakokaks.

Jah, peakokk. - Aitäh.

Ma olen aastaid välismaal töötanud, ka Michelini tärniga restoranides.

Olen saanud terve hulga auhindu.

Alustasin karjääri nõudepesijana. Olin 19-aastane.

Töötasin end kiirelt üles.

Unistuste nimel tuleb rabada tuhat tundi nädalas. - Jah.

Kirg on kunstis kõige tähtsam.

Minu jaoks on söögitegemine just nimelt kunst.

Minu köögi reeglid.

Kõige tähtsam on hügieen.

Hügieen ja hügieen. Kõik peab olema korras.

Ei mingit lobisemist ega telefoni näppimist. - Jah.

Peate olema keskendunud ja distsiplineeritud.

Toorainet tuleb austada.

Lõpptulemus pole kunagi parem kui tooraine ise. - Tõsi.

Tänane retsept.

Me teeme nigiri ’sid avokaado, shiso ja ponzu ’ga.

Seejärel gyoza ’sid tofu, ingveri, suitsutatud soja ja gochujang ’iga.

Mis need gyoza ’d on? - Aurutatud ja praetud pelmeenid.

Võiks ju nii öeldagi. - Kuss!

Vabandust. Kas võin jätkata? - Jah, palun.

Toorained leiate sealt külmlaost.

Sealpool on kuivained. Ei mingit jooksmist.

Kõigepealt lugege retsept läbi ja siis küsige. On arusaadav?

Jah, peakokk. - Jah, söör. - Hästi. Hakkame pihta.

Alustan sakemarinaadiga.

Pia, mis sa arvad? - Väga hea.

Kas ta peab meid lasteaialasteks? - Kuss.

Ära meie saladust reeda. - Vabandust.

Meie taktikat. Võistlus algab nüüd!

Laske end Aasia toidukultuuril inspireerida.

Väljanägemine ja maitse on võrdselt olulised.

Igal väiksemalgi pisiasjal on tähendus.

Nagu elus endaski. - Jah.

Nigiri peab olema väike ja õrn.

Kui tahate lihtsalt riisi süüa, minge ümber nurga Tai restorani.

Tom kha gai supile lisatakse sügavust kalakastmega,

aga liiga palju kalakastet rikub kõik ära.

Mis mõttes lisatakse sügavust?

Persse! - Kuidas palun? - Vabandust.

Arhiivi. - Mida? - Viska see minema

ja alusta otsast peale. Eluga! - Kohe.

Kuidas läheb?

Võta minu omad.

Ma ei saa. - Võta-võta.

Kas tohib maitsta? Väga hea.

Pagana hea.

Mida ma telefonide kohta ütlesin? - Aga...

Ei sehkenda ega lobise. Keskenduge!

Kõik koos. Rutem nüüd! - Jah, peakokk.

Kas sa oled mõelnud, kuidas sa inimestega räägid? - Vabandust?

Vabandus vastu võetud.

See näeb oivaline välja. - Kas need on sinu tehtud?

Hästi hoitud Chevyga sõidad paari nädalaga terve riigi läbi.

Alustad New Yorgist, mööda idarannikut Philadelphiasse,

sealt alla Washingtoni, siis juba Miami, New Orleans, Houston.

Läbi USA sõit on elamus, usu mind.

Kõlab hästi. Millal sa seal käisid? - Polegi veel käinud.

Aga ühel päeval. Ma lähen.

Kuidas neid süüakse? - Tahaks ju kedagi kõrvalistmele ka.

Kas te olete Ibizal käinud? - Ibizal? Mitu korda.

Ta on igal pool käinud.

Kas sina oled Ibizal käinud? - Muidugi.

Räägi lähemalt. - Oleme minust piisavalt rääkinud,

teinekord jätkame.

Sa ei järginud retsepti. - Ei. Katsetasin natuke.

Ma teen süüa tunde järgi. - Siin köögis tuleb mind kuulata.

Aitäh tulemast. Loodame, et järgmine kord läheb paremini.

Muidugi, distsipliin on kõige tähtsam.

Nägemist.

Restoraniköögis ongi distsipliin tähtis.

Kas kokkamine ei peaks lõbus olema? - Oodake korraks.

Ma ei tule enam. - Ah nii.

Võid raha sellele kontole tagasi saata. - Ja miks sa enam ei tule?

Söögitegemine peab olema lõbus, mitte karistus.

Lõbutseda saab lõbustuspargis.

Tore. Ameerika mäed mulle meeldivad. Nägemist.

Oota.

Võimalik, et ma olin täna tõre, aga teie grupi tase ei ole...

Sa olid tõre, ebaviisakas ja tige.

Me ei maksa palju raha selleks, et sõimata saada.

Miks õpetada söögitegemist, kui see sulle ei meeldi?

Pealekauba ei meeldi sulle inimesed.

Töö on mind pahuraks teinud. - Ilmselgelt.

Hästi, saadan raha tagasi.

Oota sellega. Annan sulle veel ühe võimaluse.

Mida? - Edu sulle.

Te ehk ei tea, kuidas restoraniköögis asjad käivad.

Seal pole demokraatiale ruumi.

Ma tean, aga me käime kursusel. Me pole tema alluvad.

Improviseerimine ja lobisemine tähendab, et sa ei austa teda.

Võta vabamalt.

Edasijõudnute kursusel tuleb asja tõsiselt võtta.

Monika, sa rikud meie tuju ära.

Ma võtan toidutegemist tõsiselt.

Ma olen söögikohtades töötanud ja tean, millest räägin.

Mis sinuga lahti on?

Vabandust. Ma olen rumal ja ebaviisakas.

Sa ei ole rumal.

Ema suri eile öösel. - Oh, Monika.

Kullakene. - Mul polnud peale tema kedagi.

Ja nüüd pole enam teda ka.

Ma olen nii paganama loll.

Ma ei arvanud, et teda igatsema hakkan.

Sa oleksid võinud helistada. Me oleksime külla tulnud.

Ta oli üle 90. Eks see pidigi juhtuma.

Ära surmakuulutusse nii kirjuta.

Ei.

Teil on vedanud. Teil on oma pere.

Armastus ja ühtekuuluvustunne.

Ega meil nii väga ka vedanud ole.

Mis lahti, Karin? Mulle tundub, et sa jätad midagi rääkimata.

Mida? - Ma ei tea.

Sten on haiglas, aga sa ei räägi sellest üldse.

Ja siis? - Kas on veel midagi juhtunud?

Minu perega? - Jah.

Kas ma pean vabandust paluma, et sina mu pere pärast muretsed?

Kui muretsengi, siis ainult seepärast,

et minu meelest oled sa Steni ja Fredrika teenija.

Ah soo.

Aga Bosse?

Ta põgenes su kolleegiga Stockholmi. Naine oli 15 aastat noorem.

Mis see siia puutub? - Räägin, nagu asjad on.

Su lapsed elavad nüüd ka seal. - Jah. Neil on pered ja head töökohad.

Kuidas Fredrikal seal tallis läheb? - Hästi.

Me vähemasti ei tülitse kogu aeg, nagu sina oma lastega.

Kuulge. Jätke nüüd järele.

On, nagu on. Kellegi elu pole ideaalne.

Minu elu on just ideaalne.

Sten petab mind. - Mida? - Mida?

Nägin ta telefonis sõnumit ja pilti.

Ilus pilt tundmatult saatjalt.

Karin, miks sa varem ei öelnud?

Kes ometi Steniga voodisse tahtis minna? Vabandust.

Peaksime õnnetute klubi tegema.

Kuigi meil juba on klubi.

Teisipäevaklubi.

Peame üksteise eest hoolitsema.

Teisipäevaklubi. - Teisipäevaklubi.

Klubi võiks natuke leili visata. - Heldeke, ära ehmata.

Alustame otsast peale.

Kuidas kutsutakse õhukesi kalaviile? - Sashimi.

Riisiäädika ja suhkruga maitsestamist? - Marineerimiseks.

Kuidas kirjutatakse „sool“? - Soja.

Jaapani vürtsisegu? - Togarashi .

Kuidas me mikrolaineahju kutsume? - Tšornobõliks. - Barsebäckiks.

Täna Teeme bao ’sid seakõhu ja hoisin -kastmega,

Som tam salatit ja tuunikalatartari ning indoneesiapäraseid kevadrulle.

Retseptid on üsna lihtsad, loodetavasti saab mõni teist hakkama.

Hakakem pihta. - Jah, peakokk.

Võta suhkur ja seesamiseemned.

Kas nüüd on lõbusam? - Jah. Ma ei leia lihamaitseainet.

Vabandust, ma unustasin, et ei tohi nalja teha.

Vabandus vastu võetud, aga paranda huumorimeelt. - Mida?

Tasakaal on paigast ära. Loe retsept läbi ja alusta otsast peale.

Ära tee!

Neetud!

Kõik on korras.

Valmis!

Kas sa tegid käele haiget? - Ei, ma käisin maniküüris.

Jalakäijate tänava juures on uus salong.

Tundub ebamugav. - Pole viga, tõstan pihkudega.

Põrgusse!

Põrgusse! Arhiivi. - Rahu, ainult rahu.

Ma õpetan sulle paar nippi.

Kaks viilu, pane kõrvale.

Kuldtäheke põikpäisuse ja kannatlikkuse eest.

Tubli, Pia.

Tramm tuli! - Hoidke ust lahti!

Shashimi.

Pane nuga nurga alla ja lõika pika tõmbega.

Seepärast ütlesingi, et olen nüüd Ameerikas.

Mul pole midagi öelda.

Ära sohki tee, Karin.

Üks, kaks, kolm!

Tegimegi ära. - Me oleme nii tublid.

Loodan, et see maitseb hästi. Välimus on igatahes imeline.

Oi, kui hea! - Imemaitsev, kallis.

Kus te tutvusite? - Mýkonosel.

Üürisin mägedesse maja, kus doktoritööd kirjutada.

Plaan oli igatahes selline. Äkitselt nägin teda ja...

Ma läksin tantrajooga kursusele... - Tantra on vinge.

Välja tuli pigem kaamasuutra.

Me ei saanud nädal otsa magada.

Henrik, kas sul on naine?

Või mees? - Ei.

Oi, vabandust.

Õpime Pan-Aasia toite tegema.

Terve hulk pisikesi ja keerulisi roogi.

Kursusel on igasugu inimesi.

Üks mees kutsub end Grizzlyks ja ta jumaldab Ameerikat.

Professor Clarence ja tema elukaaslane Thomas, joogatreener.

Ja siis meie kolm.

Kutsume end Teisipäevaklubiks. Monika, Pia ja mina.

Teisipäevaklubi? - Jah. - Kas te olete 12-aastased?

Vabandust, aga mind ei huvita su uued hobid.

Isa on haiglas ja ta vajab su tuge.

Sa oled ärkvel. Tore.

Lõpuks sa tulidki.

Varsti saan ju koju.

Luksushotelli mõõtu see haigla just välja ei anna. Toit on jube.

Siia võiks saada catering ’i tellida. Või sinu tehtud toite.

Jessas, ema ei visanud midagi ära.

Pärast kursust müün maja maha ja sõidan minema.

Mina naasen argipäeva. Lihtsalt olen ja naudin.

Jah, elu läheb edasi.

Või siis hakkame catering ’i pakkuma. Teisipäevaklubi catering .

Ülihea mõte. - Pidage nüüd. Me hakkame süüa tegema?

Jah. Head sööki, mis meile endale meeldib.

Maitsvat ja inspireerivat. Jah, head sööki.

Ma ei taha tuju rikkuda, aga kas teate,

kui suur konkurents selles äris on?

Kas me kolm saaksime hakkama?

Ma usun küll. Teisipäevaklubi catering .

Koduleht võiks selline olla. Näed pilte? - Jah, väga ilus.

Aga toit pole ju meie tehtud. - Me peame veel harjutama.

Mis see panko oligi? Ei, seda emal ei ole.

Midagi tal ju ikka on. - Kas nisukliid sobivad?

Mina tahan olla juhataja.

Laseme Clarence’il kõik üle arvutada. - Pole probleemi.

Karin, kas saaksid appi tulla?

Kuidas asutada oma firmat?

Teeme värskeid ja aromaatseid roogi.

Aasia mõjutustega Rootsi maitsed.

Kus Aasia kauplus asub?

Paremale. - Ma tean, kus me oleme. Siit paremale.

Olete kindlad? - Täiesti.

Sama hästi oleks võinud kodupoes käia. Seal müüakse ka häid asju.

Vanaemal oli hea heeringaretsept. Näe.

Me ei hakka vanaemade toite tegema.

Jah, aga võiksime klassikast snitti võtta. Teha seda meie moodi.

Mis sa arvad, et me tegema peaks? Vorsti ja kartuliputru?

Ei, aga me ei pea kogu aeg peenutsema. - Karin arvab, et peame.

Ta tahab Henrikule muljet avaldada. - Mida?

Oi, me oleme tublid. - Parimad!

Kuhu ma need tõstan? - Sinna, aitäh.

Kes sind süüa tegema õpetas?

Ma tahtsin noorena kokaks saada,

aga siis sain lapse ja elu läks oma rada.

Nii ta tavaliselt läheb.

Saatsin kirjastusse ühe kokaraamatu idee.

Mulle öeldi ära.

Retseptid olid liiga imelikud. Ma katsetasin igasugu asju.

Võiksid ju uuesti proovi teha.

Kardan jälle põruda.

Me kõik kardame.

Sellest hoolimata oled sa köögis väga julge.

Tere tulemast Rootsi „Meisterkoka“ saatesse!

Jah, peakokk.

Ma unustasin salli.

Tellige mulle ka.

Jätsid vist selle maha. - Jah, aitäh.

Õppisin sellel kursusel palju uut. - Mina ka.

Uskumatu, et ainult üks kord on jäänud.

Kas korraldad veel mõne kursuse?

Ei. Ma tegin vea, kui pärast kõiki neid aastaid tagasi kolisin.

Kõik on muutunud. Mina olen muutunud.

See pole enam minu kodu.

Vabandust. Ma olen abielus. Anna andeks.

Seal ma olin, laste ja majapidamisega...

Ole lahke. - Pia räägib oma lahutusest.

Oled sa kedagi uut kohanud? - Ma pole selleks valmis.

Minu ja mu eksi suhtest kadus kirg.

Halloo. - Kus sa oled? - Heldeke. Ma magasin sisse.

Ratastooli ei lähe mul vaja. - Istu nüüd.

Tere. - Tere, Karin. Palun.

Nagu pulmakimp. Ma ei unustanud. - Aitäh. Väga ilus.

Kas sa tõstsid mööbli ringi? - Jah.

Mida sa teinud oled?

Miks see siin on? - Las olla. See sobib sinna.

Väga avar ja kena.

Mul vedas, Karin.

Jah, võinuks hullemini minna. - Ma tean. Aitäh.

Ma toon kohvi.

Pagan. - Sa võid seda laenata.

Sul on ju nüüd rohkem tegemist.

Tšornobõl. - Mida sa ütlesid?

Fredrika, mul on abi vaja. - Ema tuleb. Ma pean talli minema.

Usu, see hakkab sulle meeldima.

Nägemist, isa! - Nägemist.

See näeb hea välja.

Nii hea on jälle kodus olla. Sinu juures.

Kas sa mu raamatut oled näinud? - Millist?

Seda, mis siin laual oli. - Mis selle pealkiri on?

Ma ei mäleta. Mingi kriminull.

Kes selle kirjutas? - Üks neist kuulsatest.

Kas see? - Ei. Vahet pole.

Mu golfiajakirjad on ka ära viidud, aga pole midagi.

Kuigi lugemisprillid võiks ju üles leida.

Säh. - Väga hea.

Aitäh, Karin.

Ai, pagana valus.

Karin, ma...

Palun vabandust.

Tean, et ma ei ole olnud just maailma parim abikaasa.

Aga võibolla ka mitte halvim.

40 aastat. Seda ei saa lihtsalt minema heita.

Ei saa. Just nimelt.

Ma vajan sind.

Ma vajan sind, Karin. Usun, et sina vajad mind ka.

Võiksime ju proovida otsast alata.

Proovime koos. See võib meid tugevamakski teha.

Mis sa arvad?

Karin, kullake. - Ma toon piima.

Tere hommikust. - Tere hommikust.

Loss on sealpool. Siit paremale ja siis vasakule viib bussijaama.

Kas kõigepealt saaks lossi juurde? Tahaksin seda näha. - Muidugi.

Sofie. Ma pean ära minema.

Tere. Kas saan teid aidata?

Tere. - Tere.

Karin. Mul on arvutused tehtud. - Oi.

On, nagu on. Kõige tähtsam on idee ise.

Ole lahke.

Aitäh. - Mis see on?

Karin palus mul teie ettevõtte jaoks mõned arvutused teha.

Siin on ju ainult miinused.

Kuidas läheb? - Hästi. Tegelikult ma ei teagi.

Tahtsime Monika ja Piaga catering ’i-firma asutada.

Sellest ei tule midagi välja.

Clarence tegi arvutused. See on päevselge.

Tahan nii väga, et sellest saaks asja.

Kui sul õnnestus minu jaoks kokkamine jälle lõbusaks teha,

siis saad sa kõigega hakkama.

Clarence võib oma numbritega põrgu minna.

Ma ei tea... Pealegi saab kursus ka läbi.

Sa ei või nüüd alla anda.

Kui midagi tõeliselt tahta, saad kõigega hakkama. Selge?

Kui vajad mu abi või tahad rääkida, siis tead, kust mind leida.

See ei jää ilus. - Jääb ikka.

Midagi oled sa siin ju õppinud. - Mango jääb lögaseks.

Kuulake kõik.

Kuna me oleme viimast korda koos...

Jaa!

Tubli, Grizzly!

Oleme tõesti viimast korda koos. Kes tuleb tähistama?

Mina! - Sina, sina ja sina.

Mida? Ei või olla.

Terviseks!

Kõigepealt New Yorki ja mööda rannikut Philadelphiasse.

Uskuge, see on imehea. - Anna siia.

Mina ei võta. Pean koju minema.

Üks lugu veel. - Ma pean tõesti minema.

Joome need ära ja lähme tantsima.

Karin, kas sa tuled?

Lasse ja Lena on juba teel.

Oleks võinud ju halvemini minna. - Kahtlemata.

Või paremini. - Jah, või paremini.

Mina ehmusin hirmsasti.

Jah, pakkusin tõelise etenduse. - Paha see ei olnud.

Teie juures pole kunagi igav. - Jah, meil juhtub igasugu asju.

Karin aitab mind.

Kas sa valuvaigisteid võtad? - Jah, muidugi.

Kas sa ei saa üldse kõndida? - Saan ikka. Mul on ju need abilised.

Karin, telefon heliseb.

Karin!

Kes helistas?

Ei keegi.

Eilsetest jääkidest panniroog.

See näeb väga hea välja. Too HP-kastet ka.

Kas sa ei võta vastu? - Võtan ikka.

Tere, Monika. Monika helistab.

Nimeks saab sinu pakutud Teisipäevaklubi catering .

Aga majanduslik pool? Nägid isegi, ainult miinused.

Karin? - Räägime rahast hiljem. Tunneme praegu sellest kõigest rõõmu.

Saame teisipäeviti kokku ja katsetame retsepte.

Karin, anna HP-kastet.

Kuuled sa mind? - Teisipäeval ma kahjuks ei saa.

Miks? Steni pärast? Fredrika võib ju temaga olla.

Fredrika annab lastele koolisõidutundi.

Kuula nüüd mind. Kohtume teisipäeval kell pool seitse.

Ma leidsin ideaalse koha. - Ma tõesti ei saa.

Karin! Karin, anna andeks, aga ulata palun salvrätt.

Ma ei saa, Monika. Pean perekonna eest hoolitsema.

Karin, ole nüüd. - Räägime hiljem.

Tead, Karin. - Jah?

Aitäh sulle. Toidu ja kõige eest.

Tere, paps. - Tere, kullake.

Valmistoit oli soodushinnaga.

Tean, et sa ei salli poolfabrikaate, aga nii on sinul ka kergem.

Isa ei julge öelda, aga see maitseb talle.

Kuule.

Ega sa ole sünnipäeva asjus ümber mõelnud?

Võin laua katta. - Ma ei pea sünnipäeva.

Sa saad 40-aastaseks. Seda peaks tähistama.

Mäletad ju Camilla sünnipäeva.

Ingela korraldas talle peo. Lihtne ja lõbus.

Jah, aga nende ema-tütre suhe on hoopis teistsugune.

Kuidas nii?

Nad on sõbrad. Neil on ühised huvid.

Sinul on omad huvid. Sulle meeldib köögis mässata.

Mina ja isa oleme teistsugused.

Eks ta ole.

Siis pole ju hullu, kui ma täna välja lähen.

Meil on catering ’iga tegemist. - Täna õhtul?

Jah, mul läks enne meelest. Sa saad isaga jääda.

Süüa teil nüüd jagub.

Võid ka hautise pooleks tunniks pliidile panna. Või mikrolaineahju.

Olgu.

Kuhu sa lähed? - Ta hakkas äkki mingit firmat pidama.

Jah, catering. Teil on ju äriplaani tarvis.

Lisaks varustust ja asju. Nõusid.

Ja stardikapitali. Meil pole sellist raha.

Täpselt nii. - Ma võin hilja peale jääda.

Sa ikkagi tulid. Astu edasi. - Tere.

Mis see siis on? - Tule edasi.

Käisime poes ära. See oli paras ettevõtmine.

Ma ei saa aru. Mis see siis on? - Tere.

Mida sina siin teed?

Ma elan siin. - Unustasime sulle öelda.

Henrik hakkas meie mentoriks. Pole paha, mis?

Olgu. - Võta jope seljast ja hakkame pihta.

Kas maitseb hästi? - Natuke mett juurde.

Kui palju? Ma pean kõik kirja panema.

Idioot ütles siis, et mul on nii palju kurve ja tal pole pidureid.

Ei või olla. - Ausõna.

Ma ju ütlesin, nad kõik on idioodid. Ärme räägime meestest.

Hea mõte. - Jah.

Kõige tähtsam on maitse. - Jah, need peavad kokku sobima.

Ah, milline lõhn!

Kuulge, ma...

Ma tegin meile midagi. - Mida?

Ei või olla. - Kas sa teed nalja?

Pia! - Ole lahke, Karin.

Imetore. - Monika.

Kas sa tegid need ise? - Muidugi.

Peakokale ka.

Teeme pilti.

Ei!

Sa pidid ju asjatundja olema.

Pane sisse.

Maitseb nagu nõudepesuvesi.

Aga töötab.

Sellest võib vist pilve jääda. Või mis?

Tere. - Tere.

Appi, ma ei või.

Oleksid pidanud ammu catering ’iga tegelema hakkama.

Selleks on ju vaja äriplaani ja arvutusi ja...

Miks sa arvad, et sa hakkama ei saa? Mis?

Tänapäeval on igal lollil oma firma.

Aitäh. - Ma ei mõelnud seda nii. Vabandust.

Pidasin ennast silmas.

Ma olen praegu kohutavalt närvis.

Vabandust, et ma proovisin sinuga ühendust saada.

Ma helistasin.

Tean, et poleks tohtinud. Sa oled abielus.

Ma ei osanud kuidagi käituda.

Ma pole ammu midagi sellist teinud.

Aitäh imelise õhtu eest. - Mina peaksin teid tänama.

Mul on hea meel, et sa tulid. - Mul ka.

Ära mine.

Tahan sinuga kokku kolida. - Nii ei saa. Ma ei saa.

Ma ei saa jätta maha kedagi, kellega olen 40 aastat koos olnud.

Ma mõistan.

Ma ei saa. - Ma tean. Anna andeks.

Anna mulle andeks.

Sten? Sten.

Sten, ma jõudsin koju.

Tere.

Siin all. Näed? - Näen. Ole ettevaatlik.

Siit peaks vikatiga niitma ja... Oih.

Ettevaatust nüüd. Ma hoian sind. - Aitäh.

Mul on veel üks mõte. Tule vaata. - Jah, tulen-tulen.

Fredrika? Karini tütar, eks? - Jah.

Tere. Mina olen Monika. - Tere.

Kas juhtus midagi?

Ma saan laupäeval 40-aastaseks. - Ah nii.

Teistel minuvanustel on pere ja lapsed.

Lapsed! Ma ei taha lapsi. - Muidugi.

Miks peab lapsi saama? - Ei peagi.

Käin nagu hull kohtingutel. Viimane mees jättis mu maha.

Insener, kes ise ei osanud hobutreileriga tagurdada.

Ei või olla. - Jah.

Ma ei jaksa enam.

Õhtusöögid teiste paaridega, lapsed igal pool.

Sul veab, et sellest pääsed. - Jah.

Kas tohin arvata, kuidas too insener voodis oli?

Nagu oleks autoga ülevaatusel, eks?

Täpipealt. - Kontrollime, kas kõik jupid on olemas.

Ma ei viitsi enam. - Arusaadav.

40-aastane. - Kõik saab korda.

Mis on?

Kõik kohad on asju täis. - Jah. Vaata.

Vaata seda. - Mida? Kas se oled sina?

Ei või olla! Tõeline kaunitar.

See olen ka mina. - Sa oled nii palju reisinud.

Jah. See pilt on tehtud Buenos Aireses.

Töötasin koos oma tollase kihlatuga ühes kokteilibaaris.

Tõsiselt räägid? - Tollase kihlatuga. Räägin nagu saja-aastane.

Vaata seda. Tegin selle lasteaias. - Appike, kui kole.

Valan sulle juurde.

Sa oled nii paljude inimestega kohtunud. - Olen tõesti.

Ma ei oska oma sünnipäevale mitte kedagi kutsuda.

Ei, ärme hakkame jälle nutma.

Ei-ei.

Ole nüüd.

Kui ma üldse sünnipäeva peangi. - Muidugi pead.

Me korraldame kõik ära.

Lihtne see pole, aga kutsume abilisi juurde.

Selge? - Ma ei taha.

Muidugi tahad. Me teeme ühe vinge peo. Kuuled?

Võta.

Ole lahke.

Ära Karinile sellest räägi.

Võinuga sai moosiseks.

Ma toon uue. - Pole tarvis.

On ikka. - Las ta jääda!

Ära räägi minuga nii. - Kuidas?

Tere. - Tere.

Ma otsustasin ikkagi sünnipäeva tähistada.

Laupäeval talli taga küünis. Olete ka kutsutud.

Sa ei pea midagi tegema. Te olete mu külalised.

Tore, eks? - Väga tore.

Kutsusin teie igavad sõbrad ka, nii et pidu tuleb äge.

Ma olen igatahes elevil.

Hästi siis. Ma pean tööle minema. Hiljem räägime.

Kas sa kohvi või midagi ei soovi? - Ei, aitäh.

Tohoh.

Olgu, hakkame pihta.

Pidu! - Läki!

Oh sa. - See on küll uhke.

Nagu Metsiku Lääne kõrts.

Isa. Isa!

40 aastat! - 40 aastat.

Pane see sinna.

Mida mu köögikamp siin teeb? - Monika korraldas kõik ära.

Tule, teeme rivitantsu. Pange asjad ära.

Terekest. - Terekest.

Ripsmepikendused. Jalakäijate tänava salongist.

Jah, natuke liiga lopsakad, aga praktikandi töö oli tasuta. Tule!

Aga sa ise? Kas sa fondide kohta loed? Investeerid?

Fondide? Ei.

Kolm, neli!

Mu õel on kaks last. Nad saavad taskuraha korra kuus ja korra nädalas.

Nädalaraha võivad nad kulutada, aga kuuraha tuleb säästa.

Soovitavalt aktsiatesse investeerida. Väga nutikas idee. - Mis asja?

Õde on nutikas. Lapsed saavad nädala- ja kuuraha.

Nädalaraha tohib kulutada, aga kuuraha tuleb kasvama panna.

Nutikas mõte. Nii saavad..

Rivitantsima! - Ei... - Jah, ema.

Tule nüüd. Usu, see on lõbus.

Seisa siia. - Tere.

Jälgi ta jalgu.

Kas sind huvitavad fondid? - Mis asjad?

Tule nüüd. Kas sa ei tantsi? - Ei.

Mis see kõik siis on? - Kuidas sul läheb?

Hästi. Tore pidu.

On sul hea meel? - Mul on Fredrika pärast hea meel.

Kas sa Henrikuga ei räägigi?

Miks ma peaksin? Lähme tantsime natuke.

Karin. Oled sa õnnelik? - Jäta mind rahule, Pia.

Mida sa minust tahad? - Mida sa ise tahad?

Me ei tohi seda teha, Ingela.

Karin on minu heaks kõike teinud. Ta hoiab perekonda koos.

Ma tean. Ma mõtlen ka Karinile ja Jannele. Kogu aeg.

Ingela, ma armastan sind, aga ma ei või Karinile haiget teha.

Ma tean. Ma tean seda.

See, mis meie vahel on... - Ei.

Sten, ära mine.

Monika, suur aitäh sulle. Fredrikal on väga hea meel.

Tore. - Kas sa müüd maja maha?

Kes tahaks elada kolkalinna lagunemisohus majas? Peale minu.

Ma jään siia.

Sa jääd siia? - Jah. Meil on ju catering ’i-firma.

Meil pole stardikapitali. Ole nüüd mõistlik, Monika.

Kui palju neeru eest makstakse? Ma olen peaaegu kõigeks valmis.

Tuli välja, et mu ema oli hea investeerija.

Mille muu peale pärandust ikka kulutada?

Teisipäevaklubi!

Tere.

Ema? Kuhu sa lähed? - Otsin isa üles.

Me peame minema hakkama. Su pidu oli imetore.

Nägin sind selle kokaga tallist välja tulemas.

Jah, sul on õigus.

Mul on õigus? - Jah.

Fredrika. - Kas sa petad isa?

Fredrika. - Kas sa petad isa?

Vuih, kui vastik. Sa oled 60-aastane!

Sa käisid minu sünnipäeval tallis kiimlemas?

Lihtsalt vastik! Sa rikkusid kõik ära!

Rahune maha, Fredrika. - Karin ei rikkunud midagi ära.

Sina võid koju minna. Mine!

Sa ei tunne teda! Mine koju. Ma ei taha sind näha.

Sa ajasid meie pere lõhki! Kao siit minema!

Isa on kogu elu sinu kõrval olnud.

Kas sa ei käinud haiglas seepärast, et olid selle kokaga voodis?

Nüüd aitab!

Olen sinu ja su isa eest hoolitsenud, aga sa mõtled ainult isa peale.

Mind ei pannud keegi tähele. Isa sõidutas sind talli,

aga kõike muud tegin mina. Lisaks käisin ma tööl.

Peale selle, et sa isa petad, räägid temast veel halvasti ka.

Isa ei liigutanud lillegi!

Ma olen kogu elu pesnud su talliriideid, viksinud ratsasaapaid.

Külmetasin igal nädalavahetusel su võistlusi vaadates.

Tegin kohvi, müüsin kuivanud vorstikesi.

Arvad, et see meeldis mulle? Mis?

Oleksin võinud teha midagi, millest ma ise unistasin,

aga ma ei saanud. Ja tead, mispärast?

Sest ma hoolitsesin sinu ja su isa eest!

Kasva suureks, sa oled 40-aastane!

Ma võin oma eluga teha, mida ma ise tahan.

Te kõik võite põrgusse minna!

Mida kuradit?

Isa!

Mida paganat? - Ma tegin vea. Fredrika. Oota.

Vii mind koju. - Fredrika!

Jah, proua. - Fredrika!

Karin, mina siin.

Tahtsin küsida, kas kõik on korras.

Olen teel lennujaama.

Sõidan tagasi Jaapanisse. See on meie mõlema jaoks õige otsus.

Soovin sulle kõike kõige paremat. Head aega.

Minu meelest kasutatakse seda üha rohkem.

Natuke jah. Pigem magustoitudes, aga tasapisi mujal ka.

Kasutasime palju kardemoni, kaneeli, suhkrut, safranit.

Kõike ja liiga palju. Suhkur ja vürtsid oli luksuskaup.

Paljusid asju me enam ei kasutagi. - Kaneel on muidugi klassika.

Traavi. Traav!

Vaadake otse ette. Õlad sirgu. See käib kõigi kohta.

Tere.

Teeme kohvipausi.

Ma küpsetasin.

Midagi kookosega? - Muidugi. Tule.

Ma ei tahtnud sind süüdistada. Sa pole midagi valesti teinud.

Sa pead seda teadma.

Aga elus tuleb langetada valikuid. Kui kokanduskursus algas...

Hea, et sa sinna läksid.

Selleta poleks ma kohanud Monikat ega pidu korraldanud.

See on tore.

Sa kasvasid nii ruttu suureks ja ma jäin justkui lõksu.

Isa kõrvale.

Ma saan aru.

Ma olen ju 40-aastane.

Heldeke, milline piin. Olla kellegagi koos 20-aastasest peale ja elu lõpuni.

Eks see oleneb.

Miks rubiinpulma puhul õnnitletakse? Lohutada tuleks.

Kaasa tunda. - Leinariided selga panna.

Anna andeks, ema.

Mille eest?

Ma ei saanud aru, mida kõike sa tegid. Võtsin sind iseenesestmõistetavana.

Emadega kipub nii juhtuma.

Tahan sulle midagi öelda, aga ma ei tea, kuidas.

Ütlen selle lihtsalt välja.

Nägin peol Ingelat ja isa koos.

Ingelat ja isa?

Kui järele mõelda, on nad vist juba pikemat aega koos.

Karin, mis lahti? Appi!

Ütle, kuhu me läheme.

Jää seisma, Karin!

See pole enam naljakas.

Ei. Oh ei.

Säh, võid ta endale võtta. Palun.

Ta armastab sind ja sina teda. Ja te mõlemad meeldite mulle.

Nägemist.

Meie terviseks. - Terviseks.

Väga hea.

Kas sa... - Jah. Ma olen väga rahul.

Pagan, me jääme hiljaks.

Palun protokollida, et mina ei teinud meile topeltbroneeringut.

Jah, läks kiireks.

Tore jälle tööle hakata. Õnneks saime natuke puhata ka.

Jah, meil vedas. Nüüd oleme jõuludeni kinni.

Pean teiega iga päev kokku saama. - Me meeldime sulle, tunnista üles.

Meil on kaks tundi aega. - Küll me jõuame.

Jõuan šampanja külma panna kiiremini, kui sina jõuad öelda „pagan võtku“.

Ma näitan hiljem kaarti. Täiesti pöörane lugu.

Minu puhkus oli ka pöörane. - Seda ma küll ei usu.

Täiesti pöörane! - Tule, Karin, meil on kiire.

Ah, pagan võtku. - Kuulake nüüd midagi täiesti pöörast.

Ma rääkisin oma poja, tütre ja lastelastega. - Kui tore!

Lähen neile Stockholmi külla ja ei virise kordagi.

Sööme koos lõunat. Bosse tuleb ka. Mu eks.

Meist saab üks tore kärgpere, nagu praegu ju moes on.

Vaadake. Viimati ratsutasin aastal 1987.

Sain vahepeal ju tütre. Olgu, kasutütre, aga siiski.

60-aastaselt emaks saada on ju iga naise unistus.

Emasid pole kunagi liiga palju. - Kahtlemata. - Pole tõsi.

Viige see lauale. Ja see ka. Ülejäänu võtame hiljem.

Kas maitsed on paigas? - Soola on paljuvõitu.

Mida sa siin teed? - Ma ei saanud olla teisel pool maakera,

teades, et sina jäid siia. Ma püüdsin sind unustada.

Püüdsin su peale mitte mõelda, aga see oli võimatu.

Tulin tagasi.

Ma tahan olla koos kõige ilusama ja soojema,

kõige lõbusama

ja kõige lahkema inimesega, keda ma olen kohanud.

Ma ei taha sinust loobuda. Muidugi kui sina mind tahad.

Kui ilus!

Suudle mind.