Original subtitles

LOODUSE KOGEMUSED

Prantsuse Alpid. Provance - Alpid - Azuurrannik...

Puutumatu loodus ja romantiline vaatepilt koos erakordse iluga.

Kevad. Tipud on kaetud lumega ja mähitud pilvedesse.

Lõuna-Prantsusmaa pakub palju enamat kui peeneid mereäärseid kuurorte.

Need maastikud on tõelised väravad puutumatu looduse maailma.

Päike saadab maale esimesed soojad kiired

ja loodus ärkab järk-järgult unest.

Neid idüllilisi maastikke iseloomustab meelerahu ja vaikus.

Vesi selles mägipurdes on puhas ja värske.

Pole paremat kohta, kus oma hing loodusele avada.

Hingemattvad vaated enam kui 1000 meetri kõrguselt merepinnast.

Siin Seine'i jõe ääres

asuvad kolm suurimat mäesuusakuurorti Alpides.

Lumikellukesed, mis läbi sulava lume tungivad, sümboliseerivad talve lõppu.

40 meetri kõrguselt paiskab Boreoni kosk

oma veed kitsasse lõhesse kaljude vahel.

Siia tasub tulla mitte ainult puhkama ja jõudu koguma,

vaid ka selleks, et olla puutumatu looduse keskel.

Mõnda võivad meelitada kohalikud sportimisvõimalused.

Üllatavalt kaunis ja rikkalik taimestik

rõõmustab silma ja meelitab ligi.

Castellani linnakese lähedal asub sissepääs hiiglaslikku kurusse.

Kaugel all kuristikus paistab õrn türkiisikarva lint - see on Verdoni jõgi.

See maaliline jõgi on rajanud endale tee

läbi ühe Euroopa suurima kanjoni.

Verdon mängib olulist rolli Provance'i kultuurielus ja majanduses,

siin kulgeb legendaarne "Napoleoni tee".

Jõgi on rajanud endale tee kuristiku põhjas, süvendades seda 700 meetrini

ja ulatudes 21 kilomeetri pikkuselt kuni Saint-Croix järveni.

Meie ees on suuruselt teine kanjon Euroopas

pärast Tara jõe kanjonit Montenegros.

Peapööritaval kõrgusel märkasime kitsekarja koos talledega,

kes otsivad mahlaseid võrseid ja mäenõlvadel rohtu.

1997. aastal loodi siin rahvuspark.

Selle pindala on umbes 193 tuhat hektarit.

Miljoneid aastaid on jõgi väsimatult pehmes

lubjakivis ja dolomiidis endale teed rajanud.

Pole ime, et rahvasuus seda kuristikku Verdoni Grand Canyon'iks kutsutakse.

Võrdlus Ameerika Ühendriikide edelaosas Arizonas asuva Grand Canyoniga

on täiesti kohane, kuigi nende kuristike suuruste ja vanuste vahel on suur erinevus.

Spetsialistid arvavad,

et Verdoni kuristik tekkis umbes 250 miljonit aastat tagasi,

samas kui Grand Canyon on juba 2 miljardit aastat vana.

Verdoni kuristiku laius kõigub 6-st meetrist kuni 100 meetrini.

Kanjoni nõlvad on kaetud hõreda taimestikuga.

Peamiselt on need pöögid.

Tänapäeval on turistide seas populaarne rada,

mis rajati ratsutamiseks juba 1905. aastal.

70ndatel oli Verdoni kuristik populaarne kaljuronijate seas.

Seejärel vallutasid selle paraglaiderid ja lõpuks jõudsid siia ka mootorratturid.

Tänapäeval on neis paigus populaarseks meelelahutuseks

endiselt Benji-hüpped.

Ameerika kirjanik Edward Abbey ütles kord:

"Metsik loodus pole luksus, vaid inimvaimu lahutamatu osa

ja on eluliselt sama vajalik kui vesi või leib."

Ja veel ütles ta:

"Tsivilisatsioon, mis hävitab selle vähese puutumatu ja algupärase,

mis looduses on alles jäänud, kaotab sideme oma minevikuga

ja reedab tsivilisatsiooni põhimõtted..."

Lopsaka taimestikuga kaetud orud:

siin karjatatavad loomad teevad oma tööd suurepäraselt.

Tõeliselt idülliline maastik!

Kuristiku põhja pääseb vaid mõnest kohast

sobiva ilma ja vajaliku varustuse olemasolul.

Tõeline paradiis kogenud matkajatele.

See jõgi peidab endas palju põnevat.

Erinevalt teistest Prantsusmaa jõgedest pakub see unustamatuid elamusi:

olgu see kalapüük või jalgsimatk,

reis mootorrattal, paadil, kanuul, kajakil või parvel.

Meretagune seiklus igale maitsele ja temperamendile.

Tõsi küll, sügisel kehtestatakse veespordile lühiajaline keeld,

sest siis muutuvad jõeveed

eluohtlikult mühisevaks jäiseks vooluks.

Kuristiku nõlvadelt avaneb sellele majesteetlikule

looduse loodud monumendile hämmastav vaade.

Massiivsed lubjakivist ja dolomiidist seinad näevad välja

nagu oleks õnnetu kunstnik oma värvi maha loksutanud.

Selle musta varjundi annavad lahustunud lubjaosakesed,

mis loovad silmatorkava kontrasti oranžidele mineraalsadestistele,

mille on moodustanud mineraalid.

Lubjakivi ja dolomiit on sellele piirkonnale tüüpilised.

Kuristiku hallidel seintel

ilmnevad iga aastaga üha tugevamad loodusjõudude mõju jäljed.

See kanjon pakub meile võimaluse heita pilk

piirkonna ajaloolis-geoloogilisse minevikku,

kus kehtis lihtne valem:

mida sügavam, seda vanem.

Ja mida kõrgem mägi, seda noorem ta on.

Mur-de-Chanier' tipust avaneb hämmastav ja unustamatu vaade.

Tõelised staarid: Verdoni kuristiku raisakotkad.

Kui meil veab,

võime me olla tunnistajaks nende erakordsele õhušõule.

Vaatame maad linnulennult.

Kaeluskotkas elab mitte ainult Euroopas.

Nende leviala ulatub Aafrikast Aasiani.

Kaeluskotkal on kahevärvilised tiivad, mille siruulatus on 2-3 meetrit.

Emaslinnud ja isaslinnud on ühesuurused.

Suveks lähevad nad mägedesse.

Järelkasvu kasvatamiseks ja lihtsalt puhkamiseks

ehitavad linnud endale varjualustega pesasid

harilikult järskudele ja astmelistele nõlvadele.

Peamiselt toituvad kotkad kukkunud loomade korjustest.

Toidu otsimisel võivad nad läbida tohutuid vahemaid.

Peamiselt otsivad nad toitu avatud kuivadel aladel:

preeriates, kõrbetes, mäenõlvadel ja platoodel.

Kuigi nad ei jäta tähelepanuta ka põllumajanduspiirkondi.

Lõuna-Prantsusmaa Alpide ja Vahemere kliimavööndites

pole mitte ainult kaeluskotkad.

Siin tunnevad end suurepäraselt ka habemega lammergei-kotkas,

piiritaja, alpinäärid ja paljud teised linnuliigid.

Eriti huvitav on jälgida nende lendu,

kui nad endale toitu otsivad.

Metsiku looduse kaitse idee tekkis 19. sajandi alguses.

Esimeste looduskaitsjate motiiv oli üllatavalt lihtne:

selle tegevuse eesmärk oli säilitada looduseimed,

et tulevased põlvkonnad saaksid võimaluse neid nautida.

Mõned Verdoni osad on tõeline paradiis ekstreemispordi harrastajatele.

Siiski sõltuvad kõik Verdoni allasõidud jõe veetasemest.

Kiirvoolu instruktorid

pakuvad jõe ülemjooksul kuuetunnist kanuureisi.

Suurepärane aeg ekstreemseks allasõiduks on siin aprillist maini.

Selles piirkonnas on 300 päikeselist päeva aastas,

vaatamata sellele, et vahel peitub päike udu või pilvede taha.

Nende majesteetlike mägede hämmastav vaatepilt

tõmbab ikka ja jälle meie tähelepanu.

Kui pisike on inimene võrreldes nende hiiglastega!

"Loodus on hinge peegel" -

just nii rääkisid temast luuletajad ja mõtlejad 18. sajandi lõpus.

Erinevalt tänapäeva ratsionalismist

tunnevad mõned inimesed end vabas

õhus puutumatu looduse keskel mugavamalt.

Reis nendesse kohtadesse võtab palju aega.

Kuid tasu kulutatud pingutuste eest ei lase end pikalt oodata.

Iga uue pöörde taga avanevad uued perspektiivid ja fantastiline vaade.

Kuulus kuristiku matkarada

algab ja lõpeb siin, Tippude teel.

Kõige tuntum marsruut on Saint-Martel,

mis sai nime prantsuse speleoloogi järgi.

Kõigi jalgsimatkajate moto on:

jalgsi saad palju rohkem muljeid.

Looduse olemus avaneb inimesele

just sellise aeglase, kuid tervisliku liikumise ajal.

Kuidas moodustusid need massiivsed lubjakivinõlvad ja hiiglaslik kanjon?

Sellest arusaamiseks peame suunduma minevikku.

Umbes 250 miljonit aastat tagasi Triase perioodil

oli Provance'i territoorium veega kaetud.

Merepõhja settisid arvukad lubjakihid,

mis tekkisid surnud karpidest.

Hiljem moodustusid siin soojuse ja hoovuste mõjul korallrahud.

Siiani võib tähelepanelikul uurimisel lubjakivikihis

korallitükke leida.

Paljude miljonite aastate jooksul selles kohas maakoor tõusis ja meri taganes:

nii moodustusid tänapäeva Alpid.

See on suhteliselt noor mäestikusüsteem.

Nende moodustumise ajal tekkisid

Provance'is lubjakivimassiivides murrangud.

Seejärel saabus jääaeg ja kõik külmus.

Kuid see ei kestnud kaua.

Järk-järgult kliima soojenes

ja tohutud jäämassid hakkasid endale teed rajama.

Sel ajal tekkis Verdoni jõgi,

mis rajas endale sängi, uhtudes pehmeid lubjakivikihte.

Nii tekkiski Verdoni kanjon.

Sulgpilved, rünkpilved, looritaolised pilved,

kihtpilved, vihmapilved või äikesepilved:

teadlased pöörasid tähelepanu nende vormile ja iseloomule

alles 18. sajandi alguses.

Lihtsalt öeldes pole pilved midagi muud,

kui maalilised jääkristallide ja veetilkade kogumid atmosfääris.

Romantikud püüavad neis näha midagi erilist.

Mõnedes ärkab seiklusjanu,

kui nad möödalibisevaid pilvi jälgivad.

Õige valgustuse korral moodustavad pilved vapustava tausta

looduse hämmastava etenduse jaoks,

millelt on raske pilku ära pöörata.

Pont-de-Gélatesi juures Saint-Croix' järve piirkonnas

asub üks paljudest veehoidlatest,

mis aitavad Verdoni jões veetaset kontrollida.

Praegu on kevad ja seetõttu on vesi järves endiselt väga külm -

10-15 kraadi Celsiuse järgi.

Verdon on nii magevee joogiallikas kui ka energiaallikas.

Suvel on see ujujatele ja raftingu harrastajatele tõeline paradiis.

Siin on palju purjetamiskoole.

Peale selle on see ajalooline piirkond.

Siin on käinud Napoleon isiklikult.

Napoleon Bonaparte veetis terve öö Séranonis,

väikeses linnas Castellani naabruses,

kus kohtuvad Provance ja Alpid.

1815. aasta märtsis oli tagandatud keiser Napoleon teel Pariisi.

Ta kavatses pärast Elba saarel pagenduses olemist võimu tagasi võtta.

Tal õnnestus valvurite juurest põgeneda.

Ja selle asemel, et minna mööda Rhône'i orgu,

kus teda ootas rahva viha ja vastupanu,

läks ta läbi Alpide Grenoble'i poole.

Nii rajati 335 kilomeetri pikkune Napoleoni tee.

Vaatamata oma sügavusele ja laiusele on kuristik suhteliselt ohutu.

Mõned rajad kulgevad läbi rahnude ja kaljude.

Kuristiku nõlvadel laskumine ja tõusmine nõuab palju pingutust.

Mõnel lõigul ei saa läbi ilma redeliteta.

Ja kohati on ohutuse tagamiseks paigaldatud köistõkked.

Need, kes ei armasta puhkuse ajal riskida või reisivad koos lastega,

eelistavad võtta kaasa giidi,

et nautida loodust, muretsemata ohutuse pärast.

Kuid kanjonit saab uurida ka iseseisvalt.

Verdon on tormiline jõgi.

Siiski leidub siin ka rahulikke kohti,

seal, kus inimesel on õnnestunud tormiline vool alistada.

731 meetri kõrgusel merepinnast on jõesängi

ehitatud 5 tugitammi.

Verdon mängib olulist rolli piirkonna majanduses,

varustades kohalikke elanikke energiaga ja tuues stabiilset tulu turismist.

Erilist tähelepanu väärib jõe ebatavaline värv.

Tänu fluori kõrgele sisaldusele

on Verdoni veed omandanud türkiisrohelise varjundi,

mis sügavamates kohtades muutub

päikesekiirte mõjul siniseks või roheliseks.

Päikesekiired peegelduvad veepinnalt.

Peegeldunud kiirte hulk

mõjutabki seda, millist varjundit inimsilm eristab.

Loodus hellitab meid värvide ja vormidega.

Selline haruldane tumepunane värvivarjund tekib savi oksüdeerumisel.

Selles kohas on üksikud liivaterakesed saviks pressitud.

Geoloogid nimetavad seda nähtust peliitseks kaljuks.

Mittespetsialistid ütleksid, et see sarnaneb roostetamisega.

Sisuliselt nii ongi.

Rauaosakesed kivimites oksüdeeruvad õhus

ja omandavad sellise tumepunase varjundi.

See on geoloogiliselt vana piirkond.

Üle 250 miljoni aasta vana.

Kõigi märkide järgi oli siin kunagi väga kuum.

Siin on prantsuse alkeemia salajane valem.

See termin on siin kohane,

tänu piirkonna füüsiliste,

geoloogiliste ja hüdrojõutingimuste kombinatsioonile.

Ei, siin ei loodud kunstlikku kulda,

kuid looduslikud omapärad, kohalikud tooted ja tooraine

lõid piirkonna arenenud majandusele aluse.

Jõe kallastelt leitakse eelajaloolisi jäänuseid.

Pärast liguurlasi vallutasid 600. aastal eKr territooriumi gallid,

kuid nemadki pidid need maad roomlastele loovutama.

Ja nemad oskasid piirkonna loodusrikkusi targalt kasutada.

Talvel katavad mäenõlvu liustikud, kevadel kaunistavad neid krookused,

suvel õitseb kanjonis lavendel, mille poolest Provance nii kuulus on.

Vesi on elu eliksiir:

kui tavaliselt kõlavad selle koostisosade nimetused - hapnik ja vesinik.

Aga just need ongi Maal kõige elava aluseks.

See on ainus keemiline ühend,

mis esineb looduses nii vedelas, tahkes - jää kujul,

kui ka gaasilises olekus - auru kujul.

Kuid vesi võib olla ka suurte õnnetuste põhjuseks.

Nii kahjulike ainete kandjana

kui ka enneolematute jõudude allikana üleujutuste ajal.

Aga vesi on ka inspiratsiooniallikas.

Kui palju kirjanikke, mõtlejaid

ja teiste loominguliste suundade esindajaid on temas oma muusa leidnud.

Veel on maagiline jõud.

Mitte asjata ei öelnud muistsed ravitsejad,

et vesi ravib ja säilitab endas olulist teavet.

Vesi mängib olulist rolli unenägude psühholoogilises tõlgendamises.

Ta on muinasjuttudes, müütides ja legendides püsiv tegelane.

Eksperdid arvavad, et tulevaste põlvkondade jaoks

muutub vesi veelgi väärtuslikumaks ühendiks kui kuld.

Veevarud on inimestel tasuta kasutuses.

Kuid magevee joogiveevarud vähenevad kiiresti.

Võimas Rhône voolab läbi kogu Euroopa ja Alpide

enam kui 800 kilomeetrit kuni Camargue'ini.

Need on kohalikud vaatamisväärsused:

hooletult ühel jalal seisvad

kaugelt roosa-valge pilve moodi paistvad - flamingod!

Need haigrud otsivad toitu.

Camargue hõlmab umbes 930 ruutkilomeetrit.

See piirkond on hõredalt asustatud.

Kuid ta on kuulus rohkearvuliste metsikute lindude poolest,

kes siin elavad:

ainuüksi veelinde on siin üle 400 liigi.

Tihedates pillirootihnikutes on endale varjupaiga leidnud ondatra.

See pole rott. Ta kuulub uruhiirte perekonda.

Ema kiirustab oma pojakese juurde, kes teda juba ootab.

Kui tore! Ema tõi midagi maitsvat.

Kuid Rhône'i delta lõunaosas pole taimestik sugugi nii metsik,

isegi kui see esmapilgul nii tundub.

Siin näeme punaseid moone täis romantilist maastikku.

Legendaarsed valged Camargue'i hobused.

Väga häbelikud, kuid inimühiskonnaga harjunud.

Tegelikult on need väikesed, kuid väga vastupidavad koduloomad.

Kohalik maskott talub hõlpsalt nii suvekuumust kui külma niisket talve.

Vaat see on elujõud! Ja veel selline ilu!

Aga see lõbus tutiga linnuke on egiptuse haigur.

Ta otsustas endale puhkuse korraldada ja naudib hobuse seljas vaateid.

Piirkonna kolmandaks sümboliks peetakse õigustatult musta pulli.

Need pole metsloomad, hoolimata sellest, et nad osalevad

Arles'i ja naaberpiirkondade areenidel härjavõitlustes.

Härjavõitlus toimub reeglina ilma verevalamiseta.

Siiski omab veiseliha Provance'i köögis väärikat kohta.

Roosad flamingod leiavad siin piisavalt toitu.

See on suurim alamliik.

Lisaks imelisele värvusele

on neil lindudel ebatavaliselt pikad jalad,

millel nad võivad isegi püsti magada.

Ideaalsed proportsioonid:

keha moodustab ühe kolmandiku linnu kogupikkusest.

Flamingo värv tuleneb tema toidueelistustest:

linnu põhitoiduks on vähikesed,

mille koorikus sisaldub suur kogus karotiini.

Toiduotsingud on kõikide loomade peamine tegevus.

See haigur varitseb kalu.

Ei vedanud. Aga järgmine kord veab kindlasti.

Flamingosid ei huvita haigru ebaõnn.

Peamine on ettevaatlikkus.

Sellel paaril kooruvad peagi pojad.

Seetõttu on nad hõivatud pesa korrastamisega.

Tähelepanelik vaatleja jälgib toimuvat varjatud nurgast.

Rahulik naabrus.

Kuid flamingode parve sees pole suhted nii harmoonilised.

Kellele jääb parim koht?

Kes hakkab reegleid dikteerima? Kes on tähtsam?

Pikk nokk, millega flamingod toitu filtreerivad,

on üleoleku küsimustes üsna veenev argument.

Äkitselt tõusevad need graatsilised olendid õhku

ja suunduvad horisondi poole uute toitumiskohtade otsingule.

Vapustav vaatepilt.

Õhtuses õhus on tunda soola maitset ja okkamaiku.

Tirtslased alustavad oma kontserti.

Ja Rhône'i ümbruse aasadele on tulnud valged hobused värsket rohtu otsima.

Tõlkis Ervin Põld