All language subtitles for Dolphin Man.est

Elu meie planeedil pärineb merest.
Ülalt vaadates tekib mulje harmooniast.

Meri äratab meis müstilisi
religioosseid tundmusi.

Kujutlege, et olete delfiin, kes saab
elada vastavuses oma vajadustega.

Meis kõigis on varjul delfiin.

Teksti loeb Jean-Marc Barr.
Põhineb Jacques Mayoli kirjutistel.

Inimeste ja delfiinide vahel
on teatav kooskõla.

Delfiin ei käitu vee all nagu kala,
vaid hoiab meie kombel hinge kinni.

Ta hingab...

Ta hingab enne sukeldumist sisse
ja hoiab siis hinge kinni.

DELFIINMEES
Jacques Mayoli lugu

Delfiine nägin esimest korda
Punasel merel. Olin siis seitsmene.

Olime vennaga aurulaeva alumisel
tekil, teel Hiinast Prantsusmaale.

Mu süda hakkas kiiresti taguma
olin liigutatud, uudishimulik ja elevil

Oleksin tahtnud
kedagi neist puudutada.

Ma sündisin Shanghais. Mu isa
oli Shanghai Prantsuse osas arhitekt.

Suveks sõitis meie pere
tihti Jaapanisse.

Meie vennaga sulistasime vees lastega,
kellest said meie mängukaaslased.

Nende seas oli mitmeid
Ama sukeldujate lapsi

vanas jaapani keeles
tähendab "Ama ookeaninaisi.

Need austripüüdjad viljelevad iidset
vabasukeldumiskunsti.

Unistasin elust troopilisel rannal,
kus ma mõnel saarel

koidust ehani poolalasti
kristallselgesse vette sukeldun.

Isa leppis peagi sellega, et minu
pähe mahub vaid üks asi: meri.

Ühel 1948. aasta kevadhommikul
panin seljakoti selga

ning asusin teele viis aastat
reisisin aina kõikjal ringi:

Marokos, Taanis, Rootsis, Kanadas...

Kui olin oma seiklus-
ja rännujanu rahuldanud,

oli aeg võtta ette
midagi tõsisemat,

seega abiellusin ühe imelise taanlannaga
ja me asusime elama Miamisse Floridas.

Ma mäletan isa põhiliselt ainult
mustade ujumispükste väel.

Ma ei näinud teda kunagi teksades
ega ülikonnas,

ikka ainult ujumispükste väel.

Isa läks Miamisse intervjuud andma
ja talle pakuti mereakvaariumis tööd.

Mäletan, et vaatasin teda suurte
klaaspaneelide taga ringi ujumas

Dottie Mayol,
Jacques Mayoli tütar

ja toitmas kõiksugu suuri elukaid:
kiviahvenlasi ja merikilpkonni...

Tal oli tuukrikiiver peas
ja tuukrisaapad jalad

ja ta kõndis ringi
nagu mingi suur laguunielukas.

Olin siis umbes kaheksane.

Olin pidanud kõiksugu ameteid,
aga ma ei aimanudki,

et olen astumas otsustavat sammu,
mis annab mu elule täiesti uue suuna.

Ühel päeval 1957. aastal
nägin Miami mereakvaariumis Klouni

ja ta tundis mu ära. Oli tunne,
nagu oleksime igiammused tuttavad.

Kloun oli üks nutikamaid delfiine.

Ta tegi nõudlikke trikke ja talle
võis õpetada peaaegu ükskõik mida.

Kõik armastasid Klouni
Jacques, mina...

Jack Slack,
sukeldumispartner

Teda oli võimatu mitte armastada,
kui olid teda kord näinud.

Kõigist delfiinidest meenutas just
tema kõige rohkem inimest.

Ma usun siiralt, et inimene on
sukelduvate imetajatega lähedane.

Nemadki on soojaverelised
ja peavad vee all hinge kinni hoidma.

Nad tunnevad ära, kui neid karta,

ent taipavad ka seda,
kui nende ees hirmu ei tunta.

Nende ja inimese vahel on mingi side.

Jacquesil oli erilisi andeid,
mis delfiinid elevile ajasid.

Steve McCulloch,
mereimetajate asjatundja

Ta oli teistmoodi kui teised inimesed:
suutis kauem hinge kinni hoida,

sukelduda sügavamale
ja jääda täiesti rahulikuks.

Delfiinid tunnetavad
inimese olekut ja meelelaadi.

Neid võlus see, mismoodi Jacques
ennast vees üleval pidas.

Füsioloogid on tihti hoiatanud
riskide eest,

mis kaasnevad 50 meetri
sügavusele sukeldumisega.

Tavaliselt järgneb vääramatu surm,
seega seda piiri ei ületata

see kehtib kõigi sukeldumissportlaste
kohta peale Enzo Maiorca.

Maiorca oli tuntud Sitsiilia sukelduja,
kes suutis ülipikalt hinge kinni hoida.

Aidates sõpradel kala püüda võis
ta sukelduda uskumatult sügavale.

See võimas gladiaatoririnnaga
sitsiillane oli pikki aastaid

meresügavuste kuningas.

Kuuldused selle itaallase saavutustest
levisid maailmas kulutulena.

Mina olin viimaks see uustulnuk,
kes talle väljakutse esitas.

Kui olin kolinud Bahamale, palus
Jacques mul hakata tema treeneriks,

et aitaksin tal püstitada 200 jala
sügavusele sukeldumise rekordi.

Maailmarekordi püstitamisel läks
tarvis päris paljude inimeste abi,

sest nii sügavale sukeldumine
on ohtlik, seda ka kaassukeldujatele.

Päeval, kui proovisin püstitada
oma 60 meetri rekordit,

ei eksisteerinud minu jaoks ei aega
ega ruumi ei midagi peale mu sihi.

Ma sööstsin kuristikku.

20. juuni 1966. Jacques Mayol
püstitab 60 m sukeldumise rekordi

Vee all kaovad kõik
tavalised tunded.

Kehakaal ja -kuju muutuvad.

Südamerütm aeglustub
1213 löögini minutis.

Gravitatsioon hakkab
kehale teisiti mõjuma.

Umberto Pelizzari,
1990. aastate vabasukeldumise tšempion

150 m sügavusel tekib iga keha
ruutsentimeetri kohta 16-kilone rõhk.

Kopsud kaotavad kuueteistkümnendiku
oma esialgsest mahust.

Õhupuudus tekitab
teadvuse kaotuse ohu

ning kui inimene minestab
ja keegi ei aita tal pinnale tõusta,

siis ta sureb.

Hinga! Hinga!

Kui juhtute sügavuses kaotama
tasakaalu, ärge jääge pea ülespidi.

Nii lõhute kopsud
ja sülge imbub verd.

Kui kopsud on verd täis,
siis võite küll hingata,

aga hapnik ei pääse läbi
ja tekib lämbumistunne.

Kopsukude on väga õrn ja selle
vigastamisel tekivad hingamisraskused.

Verejooksu korral katkestage
sukeldumine. See ameeriklane,

kes eelmisel aastal Blue Holeis suri,
käis sukeldumas 34 päeva järjest,

hoolimata teadvusekaotustest
ja verejooksudest.

Viimaks ta lämbus
pinnale tõustes.

Ta kopsudes tekkis alarõhk.
See on väga raske seisund

püüad hingata,
kuid ei saa hapnikku kätte.

Fort Lauderdale, 1968 a jaanuar.

Pärast nädalaid kestnud ettevalmistusi
on tõehetk viimaks käes.

Mayol sukeldub Golfi hoovuse vete
sügavustesse, kiirusega 1 m sekundis.

Kaassukeldujad teevad kindlaks
tema jõudmise 70 m sügavusele.

Kell 10 õhtul helistati mulle
Connecticuti telejaamast,

et küsida, kas ma uudiseid vaatasin.

14. jaanuar 1968. Jacques Mayol
püstitab 70 m sukeldumise rekordi

Olin vaadanud küll:

Jacques oli sukeldunud 230 jalani.
Veepinnale tulles kaotas ta teadvuse.

Ta toodi välja
ning saadi jälle hingama.

Muidugi uuriti, kas ma kavatsen
selle rekordi purustada,

Bob Croft, 1960. aastate
tšempion vabasukeldumises

ja ma ütlesin pikemata jah.

Reporter paiskas selle kohe eetrisse:

"Rääkisin just Bob Croftiga
ja ta lubas prantslasele pähe teha.

Siis mõtlesin küll, et mis asja
ma endale ometi nüüd korraldasin...

Õhtul enne kavatsetavat rekordi löömist
jõin veidi viskit ja tõmbasin sigarit.

Kella ühe paiku öösel
astus Jacques läbi ja oli jahmunud.

Ta hakkas manitsema, et peaksin
puhkama ja jõudu säästma:

"Homme on sinu suurpäev,
ei tohi juua ega suitsetada!

Jacques oli minust
märksa distsiplineeritum.

Ta tegeles jooga ja joogahingamisega,

seisis vahel lausa 25-30 minutit
järjest pea peal

ja võis kohati viia end
suisa transilaadsesse seisundisse.

Lonavale, India

Hingake nina kaudu sisse
ja nina kaudu välja.

Välja hingates kostab kumin.
Kohe kuulete...

Jooga mõte on saavutada side
iseendaga ja siis transtsendentsusega.

Mayol otsis abi mitmetest
jooga hingamistehnikatest,

Dr Mukund Bhole,
joogaterapeut

mis võisid talle kui professionaalsele
sukeldujale kasulikuks osutuda.

Püüdsin talle selgitada,
kuidas need tehnikad toimivad,

nt kapalbhati, kiire hingamine,
ja uddiyana, hingamise peatamine.

Ma ei kasuta vastet
hinge kinni hoidmine,

sest vaimsel tasandil tajutakse endiselt
nii sisse- kui ka väljahingamist.

Inimest seob eluga just hingamine.

Lääne tavamõtlemises peetakse seda
lihtsaks füsioloogiliseks toiminguks,

traditsioonilises idamaises
mõtlemises aga millekski enamaks.

Hingates saavutame keha-meele
ühtsuse, sulandume merre.

See pilt on tehtud siis,
kui elasime Kanadas Edmontonis.

Siin on mu ema ja isa. See oli
omamoodi armastuse-vihkamise suhe.

Kui nad 1957. aastal lahutasid,
olin mina seitsmene, vend kolmene.

Ema jäi kahe väikese lapsega üksi.
See võis olla raske.

Freeport Grand Bahama saarel,
kust on Kuubasse kiviga visata.

Kohtume siin prantslase
Jacques Mayoliga,

kes armastab kolme asja:
merd, naisi ja seiklusi.

Seiklusjanu rahuldab ta
Californias kulda otsides

või laevavrakkidele sukeldudes.

Meri on tema jaoks alati olemas...
ja nii ka naised.

Pärast lahutust läks isa
esmalt Fort Lauderdalei

koos sõpradega aardejahile,
seejärel Turcsi ja Ciacose saartele

salehomaare püüdma
nende eest sai head raha.

Ta oli paras ilmahulgus.

Ta jõudis elus kõike teha,
rändas ringi, jättis pere sinnapaika...

Gianfranco Carletti,
sukelduja

Noorena oli ta Hollywoodis
kuulsa Zsa Zsa Gabori autojuht.

Ta pidas kõikmõeldavaid ameteid.

Ta unistas vaid FIAT 500-st
ja mõnusast kambast

ning sellest, et saaks kogu aeg
uusi plikasid proovida.

Nii ta elas, sellest ta unistas.

Teda ei huvitanud, kas ta viibib
Jaapanis või Aafrikas vahet polnud.

Ta oli tõeline nomaad,
kes rändas üsna ebatavalisel moel

tühjade kätega.
See oli üpris kummaline.

Mäletan, kuidas me koos
Miamis lennujaamast läbi tulime,

Yves Gladu,
filmioperaator

temal ühes käes pass, teises kott lestade,
hingamistoru ja maskiga kogu lugu.

Raha luges ta hoolega.

Meie kui tema sõbrad võtsime
teda sellisena, nagu ta oli.

Kord peatus ta Torinos
minu pool üle kuu aja.

See ei häirinud mind,
kuna ma pidasin teda oma sõbraks.

Minu jaoks oli ta ebajumal,
väga eriline inimene,

aga kulude jagamises
ei osalenud ta sendi eestki.

Meist said sõbrad,
ent töö ajal muutus ta täielikult.

Ta oli teine inimene, viibis kusagil
mujal, meenutas näitlejat.

Giancarlo Formichi,
veealuste võtete operaator

Oma eraelust ta ei rääkinud.
Sinna ei lasknud ta kedagi ligi.

Neil aastail ei kuulnud me isast
midagi. Ei teadnud sedagi, on ta elus.

Ühel päeval lugesin raamatukogus
ajakirja... ja seal oli juttu mu isast!

Tuli välja, et ta on elus ja Floridas!

Sain tema numbri, helistasin ja mu kõne
nii vapustas kui ka rõõmustas teda.

Ta viis mu reisile.

Läksime Litva-nimelise Vene laevaga
merereisile, et üksteist tundma õppida.

See oli kahenädalane lõbureis
Mustal merel isa seltsis.

Minu pettumuseks oli ta koos pruudiga,

kelle kaasatulekut ta polnud maininud.

Tal oli nimelt sakslannast pruut Gerda,
kellega nad Floridas koos elasid.

Olin väga õnnetu ja aina tujutsesin
nagu väike tüdruk,

kes otsib isa armastust ja kellele
ei pöörata piisavalt tähelepanu.

Küllap isa nägigi minus
eelkõige sellist pisikest plikat.

Ta ei mõistnud teatud asjade
olulisust suhetes ja pereelus.

Põhjus võis olla selles, et ta oli
vanematekodust väga noorena lahkunud

ega olnud oma ema-isaga nende 18
äraoldud aasta jooksul üldse suhelnud.

Gerda... Nad olid väga sarnased.

Gerda oli talle ideaalne kaaslane.
Neil oli samasugune meelelaad.

Gerda oli vaba hingega, armastas
loomi... Nad olid koos õnnelikud.

Nad rajasid koos meelepärase kodu,
sõitsid alati ühe ja sama autoga,

neile meeldisid
ühed ja samad toidud...

Kõik, mis meeldis ühele,
meeldis ka teisele.

Jacques kaotas selle kõik.

Pussitaja tapab naise,
vigastab meest ja põgeneb

Ühel päeval pussitas keegi võhivõõras
mees Gerda poerünnakus surnuks.

Ma tegin tööd, kui korraga ilmus
isa, kes ei suutnud õieti rääkidagi

Ta nuttis
ja rääkis mulle Gerda surmast.

Naine oli surnud tema käte vahel.
Hiljem ei maininud ta isegi Gerda nime.

Pärast seda sattus ta
sügavasse masendusse.

Jacques Mayol oli nimelt
alati olnud väga üksildane inimene.

Toyama, Jaapan

Kuidas sai meie sõprusest
midagi erilist?

Jacques väitis, et kuna me ei saa
sõnade abil vabalt suhelda,

ühendab meid telepaatia
nagu delfiinidegi puhul.

Hitoshi Narita,
sõber

Töötasin Katsuyama sadamas

ja selle omanik ütles mulle ükskord,
et mind otsib keegi võõras,

kes küsib jaapani keeles Naritat.

Murdsin pead, kes see võiks olla.

Välja minnes nägin Jacques Mayoli.

Ajasime juttu ja Jacques puhkes nutma.

Kui see mulle meelde tuleb,
tõusevad mullegi pisarad silma.

Ta ütles: "Gerda on surnud.

Seal oli klaver,
ta hakkas mängima ja ütles:

"Muusika on mu sõber ja kallim,

aga muusika ei saa täita tühjust,
mille Gerda surm mu hinge jättis.

Minu sukeldumisõpetaja Eishin Osaki
tegi ta tuttavaks

üha buda mungaga
Daikoini templist,

mis asub Itos Izu poolsaarel.

Sellelt buda mungalt ammutas ta
teadmisi zeni vaimse õpetuse kohta.

Kui ma templis elasin, märkas minu
zeniõpetaja, et olen tihti murelik.

Ta hakkas mind kohe manitsema:
"Ära mõtle! Ära mõtle!

Õpetaja katkestas mind
piinanud mõtete voo,

lüües mulle
oma pillirookepiga turja pihta.

Kui küsida, mida tähendab zen,
siis vastaksin,

et lihtsust ja rahunenud meelt.
See ongi zeni olemus.

Jacques suutis ehk
aina sügavamale sukelduda,

kuna oli õppinud oma vaimu
mõtetest puhastama

Buda munk Asaka-san

ja laskma mõtetel minna.

Ta vabanes ka hirmust
pimedusse neeldumise ees.

Ma usun, et ta saavutas
zeni meeleseisundi.

Minu vanaisa ütles ikka,
et kui liiga palju mõelda,

tarvitab aju rohkem hapnikku,
kui aga lasta mõtetel minna,

võib hoopis kauemaks
vee alla jääda.

Küllap see on seotud oskusega
mõtetest lahti lasta.

Deani sinine sügavik, Bahama

Sügavale laskumine
on teekond iseendasse.

Mayol oli esimene, kes selle elemendi
vabasukeldumisse tõi.

Räägitakse palju vaikusest,
mis sügavikes valitseb,

ent see vaikus vaigistab ka selle
seesmise vaimse vadina,

mis meid igapäevaelus
alailma painab.

See on üks vabasukeldumise
võluvamaid aspekte

William Trubridge,
vabasukeldumise tšempion

olla suuteline eksisteerima
täielikus vaikuses.

Hingamise ja aja vahel
oleks justkui mingi side,

ja kui inimene hinge kinni hoiab,
siis see side nagu katkeks.

Ennekõike oleme pärit merest

see, et inimolend saab alguse
emaüsast, vaid laiendab seda mõtet.

Kas kalast on arenenud välja inimene
või on inimene kala järeltulija?

Merre sukelduv inimene, kes hoiab
hinge kinni, ei erine mereimetajaist.

Jacques vist uskus,
et enne kui tekkis ühiskond,

oli inimene kõige lähedasem
just delfiinidega.

Jacques pöördus
selle seisundi juurde tagasi.

Ta kohtus delfiinidega
ja elas nagu nemad,

ta pidas nendega sinasõprust.

Junji Takasago,
loodusfotograaf

Minu arvates tahtis ta elada
delfiinide moodi.

See just Jacquesi
meresügavustesse tõmbaski

ta soovis ujuda koos delfiinidega
ja õppida nende kombeid.

Inimestesse ja inimühiskonda
suhtus Jacques üsna küüniliselt.

Kui me kord
keskkonnateemadel vestlesime,

ütles ta mulle,

et looduse jaoks oleks parem,
kui inimesi ei oleks olemas.

Mis sa ütlesid?

Räägi natuke...

Anna musi.

Tubli! Üks veel.

Kas ujume?

Hakkame ujuma.
See on mäng, ujume mängult...

Mina olen nagu su emme.
Õpetan su ujuma.

Sul on väikesed lestadega käpad...

Sa ju sulistad ainult esikäppadega,
aga liiguta tagakäppasid ka...

Sa ei sulista üldse tagakäppadega.

Näita mulle, kuidas sa sulistad.

Mis sa räägid?
Jah, oled küll ilus...

Kalad ja saarmad...
Ujume kõik koos. Eks ju?

Mis sa räägid?

Nüüd tagasi vette.

Näita mulle oma käppi.

See lugu algas nii. Tegime filmi
minu kontaktidest vaaladega.

Sõitsime küürvaalu filmima
ja maabusime Caicose saartel.

Ja kes seisis kail, kui me kohale
jõudsime? Eks ikka Jacques Mayol.

Bernard Delemotte,
veealuste võtete operaator

Järgmine päev küsisin,
kas ta tahab näha küürvaalu.

Tema vastas, et tahab ta oli
näinud delfiine, küürvaalu aga mitte.

Küürvaalad on need vaalad,
kes laulavad.

Nende häälitsused panevad
vee võnkuma.

Jacques kui vabasukelduja
tunnetas neid võnkeid eriti hästi.

Tema ja looduse vahel
valitses täiuslik harmoonia.

Oli üks väga liigutav moment...

Meil vedas ja me saime näha kaht
vaala, kel oli käsil pulmarituaal.

Nad keerlesid häälitsusi kuuldavale
tuues ümber teineteise

sõna otseses mõttes
kõnelesid omavahel.

Jacques sukeldus nende juurde.

Ta ujus nende kahe
hiiglasliku looma vahel,

ise nii pisike, et kadus nende
varjus ära, aga täiesti rahulik.

Otsustasin püüelda selle poole,
mida seni oli peetud võimatuks.

Olin veendunud, et inimene suudab
sukelduda ka 100 m sügavusele.

Otsisin abi tervelt teadlaste,
arstide ja tehnikute meeskonnalt

ning pühendusin täielikult katsetele,
mida polnud iial varem tehtud,

kasutades esmakordselt
ka veealust röntgenaparaati.

Treenisin suurtel kõrgustel,
et soodustada vere punaliblede teket.

Sellele järgnesid
pikad hinge kinni hoidmised.

Saab näha, kui sügavale
ma olen võimeline sukelduma.

Minu sukeldumiskooli tuli
Cressi reklaamijuht,

kaasas keegi sümpaatne
vuntsidega härrasmees.

Minult küsiti, kas soovin osaleda
uue rekordi püstitamise treeningutes,

Alfredo Guglielmi,
sukelduja

mis nende selgitust mööda
pidid olema teaduslikud katsed.

Meil Jacques'iga tekkis kohe klapp
ja me alustasime koostööd.

Jooga oli Jacques'ile kindlasti abiks.

Ka teadlased olid temaga ühel meelel,

et tema tulemused põhinesid 50%
osas treeningutel ja sportlikul vormil,

50% osas aga joogaga tegelemisel.

Tema arusaamist mööda ei ole
inimvõimetel kindlaid piire.

Ta uskus, et inimene võib jõuda
kuhu tahes, pruugib vaid tahta.

Et oma teooriat tõestada,
otsustas ta jõuda võimalikult sügavale.

Ta ütles ikka, et kui ta ka sureb,
on ta vähemasti püüdnud oma unistust.

Me jäädvustasime kogu oma
tegevusel, filmisime ja pildistasime.

Jagasime kõike ajakirjandusega.

Meedia kirjutas temast
ja tema eksperimentidest.

Ta kogus üha enam populaarsust.

Härra Mayol, kas teid on vee all
kunagi vallanud surmahirm?

Et surma mitte karta, tuleb kõigepealt
aru saada, mis see surm üldse on.

Muidugi on mul olnud raskusi,
aga mitte otsest surmahirmu.

Olen kartnud tehnilisi apsakaid,
aga otseselt surma mitte kunagi.

Sukeldusime terve hooaja
ja olime rekordi püstitamiseks valmis.

Ometi võib vee all alati ilmneda
midagi, mida sa ei osanud arvestada.

Õnnetus ei hüüa tulles
ja alati varitseb mingi oht.

23. november 1976.

Mayol üritab
100 m sügavusele sukeldumist

Ma istun sukeldumisplatvormil,
lestad juba vees.

Rind on veel veest väljas,
et kopsusid ventileerida.

Ma sulen silmad.

Hingamine üha aeglustub
ja hakkab tekkima seesmine rahu.

Üks minut!

Ma olen valmis.

Prantslasest eksperimentaator
Mayol purustas Elbal rekordi,

sukeldudes 100 m sügavusele.

49aastane Mayol, keda hiinlased
ja jaapanlased nimetavad Delfiinmeheks,

on hingamisaparaadita purustanud
vabasukeldumise maailmarekordi.

Te lõite nii isikliku
kui ka maailmarekordi.

See oli 10 päeva tagasi. Ennustasin,
et inimene suudab sukelduda 100 m.

Kas 100 meetrit on piir?
- Vaevalt küll.

Kui palju meetreid lisaks?
- Vaat selles ongi küsimus.

41. Cannes'i filmifestival
avati filmiga "Suur sinine".

See on Luc Bessoni
kauaoodatud kolmas linateos,

mis põhineb vabasukelduja
Jacques Mayoli elusündmustel

mehe, kes sukeldus ainsa
hingetõmbega 100 m sügavusele.

Seni pole keegi seda filmi
veel näinud.

Film sai inspiratsiooni
Jacques'i sõnumist,

mille vaimne mõõde
on universaalne:

inimolendi suhe ookeaniga
on ürgne.

Jean-Marc Barr,
näitleja

Esmamulje temast oli, et ta on oma
põlvkonna ere esindaja ja kuulsus,

võrgutaja ja showmees. Temas oli
kõike seda, lisaks parajat pöörasust,

ja see tuli talle kasuks,
sest võimaldas veelgi tuntust koguda.

Luc Bessoni "Suur sinine" raiub end
suurte tähtedega filmiajalukku:

vaid 20 nädalaga on see linateos
kogunud 3,5 miljonit vaatajat

ning muutunud ühiskondlikuks
sündmuseks, kultuurifenomeniks.

Vaatan seda juba viiendat korda.

See on mul viies kord. - Miks?
- See on tõesti väga hea film.

Tõeline edu 18 nädalaga
on müüdud 400 000 piletit.

Terve suvi on saalid välja müüdud.
Täielik triumf!

Ma nägin "Suurt sinist"
ja adusin,

et selles on merd kujutatud hoopis
teistmoodi kui tavaliselt.

Tol ajal mõtlesin merest
lihtsalt kui suurest veekogust,

mitte paigast,
kust inimene võiks otsida iseennast.

See film avas
müstilise maailma väravad,

ja jaapani rahvas tunneb
müstika poole tõmmet.

Olin toona alles laps ja Mayoliga
kohtumisest tohutult elevil

ta oli ju suur staar.
Siis aga kohtusin temaga

Mehgan Heaney-Grier, USA
vabasukeldumise tšempion, loodushoidja

ja vaatasin, et on nagu täitsa tavaline
inimene... aga samas ei ole ka.

Olin selleks ajaks juba oma
mõlemad rekordid püstitanud

ja murdsin pead, kas jätkata
samas vaimus. Mõnele see sobib,

aga see ei olnud minu tee
ja polnud ka Jacques'i tee

ka tema ei suhtunud vabasukeldumisse
kui võistlussporti.

Vabasukeldumine on midagi
märksa enamat see on tunne.

Vee all tajuksid nagu iga veepiiska
oma naha vastas

see on kõikehõlmav.

Mingil hetkel hakkas võistluslik
moment seda tunnet lõhkuma.

Jacques mõjutas mind palju,
eriti minu suhet ookeaniga.

Niisugused asjad jätavad
inimesele püsiva jälje.

Jacques ütles mulle tihti:
"Junji, pere on kõige tähtsam."

"Sinul on kodu, pere, koer..."

"Need ongi maailma
kõige olulisemad asjad."

"Hoia neid hoolega."

Viimastel eluaastatel
oli Jacques üksildane.

Fännid ei tungelnud enam ta ümber
nagu enne. Ta oli enamasti üksi.

Ta pakkus, et võiksime koos
ujumas või reisimas käia,

aga minul oli palju tööd.

Siin tuleb see kõik mulle
uuesti meelde

ja mul on natuke raske rääkida.

Ma viibin ühes erilises paigas,
tõelises paradiisirannas.

Olen sellise elu
ise endale valinud,

aga ma ei ole õnnelik,

sest ma ei ole leidnud paradiisisaart,
mida mu alateadvus on alati otsinud.

Täna tunnetan seda iseäranis teravalt.

Olen väsinud ja kurnatud. Lähen koju
Elba saarel ja püüan seal puhata.

Ta viis meid 45 päevaks Elbale.

See oli üks kurb olemine.

Ma ei saanud aga arugi,
kui halvad asjalood tegelikult on.

Keegi polnud mulle rääkinud,
et tal on depressioon

võimalik, et see polnud
isegi päriselt depressioon.

Ma ütlesin talle: "Sa pole pime
ega ratastooli sunnitud.

Miks sa tahad elust lahkuda?"
Ta vastas: "Mul on omad põhjused."

Nii et ta ei rääkinud meile.

Ta oli lootnud luua uue perekonna,
niipalju ta mulle ütles.

Mingil hetkel oli tal see lootus olnud:
uus naine ja lapsed.

Nii et ta siiski oli hingelt
pereinimene, ent jäi ometi üksi.

Jacques Mayol on otsustanud lõplikult
Suurde Sinisesse tagasi pöörduda.

Kuulus sukelduja sooritas
74 aasta vanuses

oma Itaalia kodus
Elba saarel enesetapu.

Tema elusündmuste alusel
lõi oma kuulsa filmi Luc Besson.

Enesetapule tõukab see,
kui inimesel pole enam midagi anda.

Ta oli olnud number üks,
ja siis sai see läbi.

Ta ei jätnud meile
selgituseks ainsatki rida.

"Ma lähen teise ilma"
see oli tema ainus selgitus.

Ta ehk uskus,
et teises ilmas on parem kui siin.

Me vestlesime tihti sellest,
mida me arvame elust ja surmast.

Jaapanis ei peeta endalt
elu võtmist halvaks asjaks.

Jacques'i surmas oli
teatavaid samurailikke elemente.

Minu arvates oli tõesti.

Kunagi ta rääkis mulle,

et kui vana delfiin tunneb, et surm on ligi,

Maurizio Russo,
Mayoli kirjastaja USA-s

ujub ta parvest eemale,
et surra üksinda.

Minu arvates Jacques
just nimelt seda tegigi.

Kui sulen silmad ja mõtlen tema
peale, siis valdab mind hea tunne.

Ei möödu päevagi,
mil ma tema peale ei mõtleks.

Jacques avas mu silmad
ookeani laiema tähenduse ees,

inimese suhte ees ookeaniga,
selle ees, mida me võtame ja anname.

Meie suhted ookeaniga
ei ole kaugeltki heal järjel

ja just temasugused inimesed

kes sukelduvad igasuguste
tehniliste vahendite abita

näitavad meile eeskuju,
kuidas olla ookeaniga üks.

Näed, mis see on?
Näeb välja nagu kivike...

Oota, pea kinni!
See on ju väike krabi...

Vaatame, kas saame ta välja
meelitada ja talle tere öelda.

Oleme inimeste ja ühiskonnana
loodusest väga kaugele liikunud.

Kõik on nagu oravad rattas,
siis veel kõik need tehnilised vidinad...

Korraga peatun ja tõmban hinge
ja mõistan, et mul on loodusepuudus.

Tunnetan seda eriti teravalt laste
puhul: meil on vaja leida tasakaal,

tuua loodus tagasi
oma ellu ja ühiskonda.

Mida sa siin näed?
- Kilpkonnaheina!

Õigus! Ja mäletad,
kes kilpkonnaheinas elavad?

Kilpkonnad!

Mida enam ma õpetan oma lastele
ookeani ja sealse elustiku kohta,

mida enam nad sellest aru saavad,
seda vähem on neil põhjust hirmu tunda

ja seda suuremaks kasvab hoolimine.

Kas jookseme?

Inimesed peaksid hakkama taipama,
et elu on kõikjal.

Kõigel on mõte.
Peaksime saama sellest teadlikuks.

Inimolendil on kaks eesmärki:

esimene on õppida armastama

ning teine on saavutada tasakaal
loodusega loomade ja taimedega.

See mõte tundub mulle tähenduslik
ja ma tahan seda teistega jagada.

Jacques'i surm tõi mu teadvusse
kurbuse kõigi inimolendite hinges

ja ma otsustasin hoida au sees
seda, mida Jacques mulle õpetas.

Nüüd ma elangi
nende mõtetega kooskõlas.

Homo delphinus saab olema inimene,
kes mõistab,

et on üks looduse ja ookeaniga.

Ta mõistab, et mikroobist sinivaalani
on kõik võrdsed,

keegi pole ülem ega alam.
Kõik on omavahel seotud.

Ma ei näe meres järjekordset
territooriumi, mis ootab vallutamist.

Näen selles ürgalget.

Mina olengi meri.

Tõlkinud Eva Kolli