Original subtitles

Kunagi olid need planeedi kõige edumeelsemad ehitised ja rajatised.

Konstrueerimise ja ehitamise parimad saavutused.

Täna on nad hüljatud, saastatud ja surmavad.

Neid tühje hooneid täidavad reaalsete inimeste kadunud elud,

jättes paljud küsimused vastusteta ja saladused lahendamata.

Selles seerias ühendume elektri ajalukku ja uurime,

kas Tšernobõli lähedal saastunud tsoonis roostetav tohutu struktuur

oleks võinud valla päästa Kolmanda Maailmasõja.

150 meetri kõrgune, 450 meetri pikkune, ja siis?

Sellel on suvalise 70-ndate aastate arvuti tibatilluke arvutusvõimsus

ja kui midagi oleks läinud valesti, oleks alanud III Maailmasõda.

Me uurime Nikola Tesla generaatori jäänuseid Long Islandis ja küsime,

kas ta plaan pakkuda planeedile piiramatult elektrit oleks toiminud.

Ta püüdis välja arendada elektri juhtmeteta edastamist.

Kuna Tesla mähised loovad ja saadavad raadiolaineid.

Keerukas kontrollruum Ungari vanima elektrijaama südames

paljastab uskumuse, et elekter loob uue ja parema maailma.

Me näeme seda kui projektsiooni tulevikust kõigi jaoks.

Püüet näidata oma riigile ja rahvale, et sa oled edumeelne,

et sa astud uude ajastusse.

Ja me küsime, miks on unustatud geniaalne matemaatik,

kuigi konstruktsiooni, mille ta leiutas,

on kasutatud maailma suurimate hoonete loomiseks.

See on kunstiteos ja inseneritöö, see on matemaatika.

HÜLJATUD EHITISED

ENERGIAVAJADUS

Elektri kummaline jõud on inimkonda hämmeldanud sajandeid.

19. sajandi lõpuks avastasid teadlased võimaluse,

kuidas lisaks elektri tootmisele on võimalik seda rakendada.

Selle tulemusena muutus elu Maal hoopis teistsuguseks.

Ida-Ukrainas Venemaa piiri lähedal

asub üks ebatavalisemaid elektritarindeid, mis eales ehitatud.

Maapinna kohal kõrgub tohutu terastalade ja kaablite võrgustik,

mis, kui see parajasti tuules ei unda, seisab täiesti vaikselt.

Kord võis seda hämmastavat masinat kuulda terve maailm.

See on Duga "Rähn".

Rähni vaadates mõtled: "Oo, see on postapokalüptiline."

See on filmidekoratsioon, kus võiks näha James Bondi või Bruce Willist.

Siin valitsev jube vaikus paneb su mõtlema,

et siin saaks teha filmi Marsi hüljanud tsivilisatsioonist.

500 meetri pikkune ja 150 meetri kõrgune.

Duga "Üle horisondi" radarisüsteem

loodi Külma sõja hämarail päevil.

Ent millist rolli see mängis globaalsete pingete aastakümnetel?

Üle horisondi vaatava radari idee tekkis 40-ndate aastate lõpus,

enne seda olid ameeriklased ehitanud niinimetatud Varase hoiatamise liini,

mis koosnes kümnete radariseadmete reast

ja Kanada Kaug-Ida oli kaetud radaritega

ja isegi kui panna need mäetippudesse,

ei näe selliste radaritega ka kõige paremates tingimustes

kaugemale, kui umbes saja kilomeetri kaugusele.

Üle horisondi vaatav radar

annab võimaluse skännida piirkonda

tuhandete kilomeetrite raadiuses.

Duga oli moodne rajatis, mis pidi ära kasutama ionosfääri

Maa atmosfääri ülemise kihi.

Tuleb meeles pidada, et Maa on muidugi kumer,

see seab piirangud igasugusele lainele,

mida radar võiks välja saata. Põhimõtteliselt kuni horisondini.

Nii et kui sa tahad näha kaugemal asuvaid asju,

pead panema laine painduma ümber Maa kumeruse.

Õnneks on meil olemas ionosfäär,

mis peegeldab radari poolt saadetavaid madalaid sagedusi

nad ei pääse sellest läbi, vaid põrkavad tagasi

sa võid sihtida oma lained kaugemale ja siis jälle tagasi.

Muidugi saab seda teha arvutite abiga,

mis arvestavad välja võimalikud sagedusemuutused,

mida on tarvis lainete ionosfäärilt tagasi põrgatamiseks

ja muidugi ionosfäärist tagasi tulemiseks

ning su radaris peavad olema võimsad saatja ja vastuvõtja.

Ka kõige keerulisema moodsa radari puhul,

nagu seda on Üle horisondi aparaat, ei saa need asjad olla tillukesed.

Need seadmed olid tohutud.

Omades võimet tuvastada lähenevaid rakette,

oleks Duga olnud iga tulevikusõja eesliinil.

Ent kas see oleks toiminud?

Pole teada, kuidas see asi oleks töötanud, nüüd teame me rohkem,

me mõistame ionosfääri ja muid taolisi asju paremini,

kuna pilt on selgemaks muutunud,

me teame, et ionosfäär pole ideaalselt sile kiht,

selles on variatsioone.

See tähendab, et sellega pole sama lihtne trianguleerida

nagu tavalise radariga, kust signaal parajasti tuleb,

kui kaugel see on, kuna signaal võib põrkuda mitmel moel.

Nõukogulased teadsid, et tuumarakett võib saabuda paari minutiga,

nii et kiire ja täpne signaali- lugemine oli eluliselt oluline.

Vale lugem võiks põhjustada katastroofi.

Alati kaasneb selliste asjadega inimelement.

Kahjuks isegi parimad teadlased,

inimaju võib tuvastada mustreid, mida tegelikult polegi olemas.

Jah, pinge all võid sa näha asju, kujutada asju ette,

mõelge, milline aeg tollal oli: Külm sõda ja muu taoline.

Pinge all olevad inimesed tahavad, et see hoiatussüsteem töötaks.

Seal võis olla tohutu arv hoiatusi.

Rähn on kinnituseks faktile, et suur ei tähenda parimat.

150 meetri kõrgune, 450 meetri pikkune, ja siis?

Sellel on suvalise 70-ndate aastate arvuti tibatilluke arvutusvõimsus,

mis tähendas, et tulemusi pidi tõlgendama üksikisik,

kes on algatuseks inimene. Ja kui inimene eksib,

kui ta arvab, et läheneb rakett, mitte lind,

mis põhjustas selle fluktuatsiooni, mis saab siis?

Siis algab III Maailmasõda.

Nagu kõik sarnased rajatised,

oli Duga ehitamine ja töö varjatud saladuskattega.

Ent see oli Nõukogude ametivõimude eksimine sagedustega,

mis reetis kogu mängu ja andis Dugale hüüdnime.

Vene radar oli peaaegu nagu rähn,

kui sa kuulsid neid radarisignaale, tegi see toks-toks-toks-toks-toks.

Radarisignaalid ise kippusid segama

ja katkestama tavalisi tsiviilsagedusi,

sealhulgas lennundussagedusi.

Rahvusvaheliste kaebuste tõttu oleksid nad pidanud sagedust muutma.

Rähni sekkumine jätkus kuni 1986. aastani.

Duga asukoht valiti selline, et see saaks küllaldaselt elektrit

lähedalasuvast Tšernobõli tuumaelektrijaamast.

Kui elektrijaama neljas reaktor 26. aprillil plahvatas,

saastas radiatsioon tohutu ala.

Kogu Duga kompleks ja majutuspaik selle tuhandele töölisele

jäeti üleöö maha.

Rähn võtab hiilgavalt kokku kogu Külma sõja.

Teadus ja tehnika ei arenenud tol ajal piisavalt kiiresti,

seega ehitati suurelt. Heidutamiseks.

Lõpuks seda ei kasutatudki.

Ja nüüd seisab see vaikselt lagunedes keset Tšernobõli ohutsooni.

Võibolla see pilt ongi silme ees, kui vaatame Rähni poole üles.

Tänu Taevale ei kasutatud seda mitte kunagi.

Kunagine võimas Rähn laiub hüljatuna Ukraina metsas

manduva meenutusena hirmust kõikepurustava tuumasõja ees.

Selle lammutamine on liiga kallis ja kasutamine võimatu.

HÜLJATUD EHITISED

ENERGIAVAJADUS

HÜLJATUD EHITISED

ENERGIAVAJADUS

Duga Rähn pole ainus märkimisväärne Külma sõja jäänuk.

Istra metsas Moskva lähedal

on väiksem, kuid sama jube rajatis.

Nähes välja nagu relikt ulmefilmist,

on Marxi masin tegelikult elektrigeneraator.

Ent Marxi masina poolt loodud energia muutis selle rivaalid tühisteks.

Sekundi murdosa jooksul suutis see luua kunstliku välgunoole,

milles oli rohkem energiat kui kõigis Vene elektrijaamades kokku.

Ent mis oli selle otstarve?

70-ndatel aastatel olid Ida ja Lääne tuumaarsenalid

liiga võrdsed, et riskida esimesena rünnata.

Niisiis otsis NSVL võimalust USA rakettide blokeerimiseks.

Mõlemal poolel oli väga erinevaid tarasid ja süsteeme.

Meil oli nende üsna hea ettekujutus nende raketivõimekusest.

Ja ma usun, et nemad teadsid üsna hästi,

millised on meie relvade võimed.

Üks plahvatavate tuumarelvade kõrvalefekt on see,

et nad genereerivad võimsa elektromagnetilise impulsi

ehk EMP, mis lööb rivist välja igasuguse elektroonika,

sealhulgas ka rakettide sihtimissüsteemid.

Ka välk tekitab EMP.

Nõukogude teadlased uskusid, et kui nad looksid masina,

mis rakendaks välgu purustusjõu,

suudaksid nad halvata USA raketiarsenali.

Meil olid tiibraketid, mis olid meie võimsaim relvad.

Nõukogude õhuruumi ründamiseks, kuna need lendasid madalalt

ning neid oli väga raske radarile püüda

kindlasti mitte 1970-ndate varajaste hoiatussüsteemide radaritele.

Marxi masina juures kasutatav tehnoloogia

sai alguse 19. sajandi leiutisest elektrigeneraator ehk mähis.

Mähistega saab hästi luua ja vastu võtta raadiolaineid

või igasuguseid elektromagnetlaineid.

Lisaks sellele kaasneb nendega loomupäraselt energia,

nii et sa muudad elektrienergia elektromagnetiliseks energiaks,

mida saab nüüd edastada.

Suurema osa tööst elektromagnetilise energia kallal

tegid 1920-ndatel aastatel saksa teadlane Edwin Marx

ja venelane Vladimir Arkadjev.

Saladuskatte all töötades arendasid nõukogulased välja oma teooriad,

et luua oma Arkadjev-Marxi Kõrgepingeuurimisekeskus.

Et rakendada need elektri- ja magnetismivingerdused

millekski kasulikuks, mis muutis maailma.

On olemas instruktsioon.

Lennukid näiteks ei tohi lennata äikesepilvele lähemale kui 30 km,

äikesepilve atmosfääris paiknevad tugevad elektriväljad

ja lennuk võib välku juhtida.

Iga lennuk saab aasta jooksul üks-kaks elektrilööki.

Masin suutis vallandada 150 meetri pikkuse kunstliku välgu,

kuid ainult 100 mikrosekundiks.

Järgmine samm oleks kunstliku välgu kontrollimine.

Kuid masin kasutus tohutult energiat ning oli pealegi väga kallis.

Nüüd aga sai selgeks, et ka USA teeb katseid EMP-ga

ja sõja puhul poleks Nõukogude Liidul enam tehnoloogilist eelist.

1989. aastal Nõukogude Liit lagunes

ja raha Marxi masina jaoks sai lihtsalt otsa.

See, millest oleks võinud saada maailma ülim relv,

seisab sellest peale vaikse ja üksildasena oma metsaurkas.

Veel üks revolutsiooniline elektro-magnetvälja generaator

seisis Ühendriikides Long Islandil Wardenclyffe'is.

Kaunis piirkonnas New Yorgist ida pool asub puude varjus miski,

mis on järel suurest plaanist kujundada ümber elu Maal.

Plaan oleks teinud Wardenclyffe'ist kogu planeedi energiakeskuse.

Kas see uskumatu plaan oleks üldse toiminud?

Ning kes oli plaani taga olev saladuslik kinnisideega leiutaja?

Tänapäeval võtame me elektrit enesestmõistetavana.

Aga 19. sajandi lõpus oli see uudisasi. See oli imeasi.

See oli imerohi peaaegu kõige jaoks

ja selle potentsiaal oli piiramatu.

Praegu on Wardenclyffe'ist järel vaid lõhutud laboratooriumihoone.

Kogu maailmast tulevad inimesed uurima neid niiskeid koridore

ja otsima vihjeid siin toimunu kohta.

20. sajandi algusaastatel

levisid kuulujutud müstiliste eksperimentide,

kummaliste vilkuvate tulede ja erakliku tegelase kohta,

kes siin töötas ja kes oli pooleldi geenius ja pooleldi hull.

Ta nimi oli Nikola Tesla.

Neil Bagget töötab Wardenclyffe'i Tesla Teaduskeskuses.

Ta usub, et Tesla ideed olid võimelised muutma maailma.

Tesla oli ainulaadne inimene. Ta oli väga eraklik.

Ta töötas kogu aeg. Ta kinnisideeks oli leiutamine.

Ta tahtis aidata maailma, teha asju, millest oleks kasu kogu maailmale.

Tesla visioonide skaala saab selgeks ta plaanidest Wardenclyffe'iga.

See vajas tehnikat, mida polnud varem nähtud.

Me seisame Tesla torni jalamil.

57 meetri kõrgune puittaladest torn

ja selle tipus suur vasktraatidest poolkera,

mis oli tegelikult kõrgepingekondensaator,

mis suutis laadida miljoneid volte.

Pinge oli nii kõrge, et ületas mahutavuse ja pildus sädemeid,

saates laiali välgunooli.

See unikaalne kondensaator on Tesla tuntuim leiutis

ja seda kasutati kümnetes eksperimentides.

See pidi vallandama elektrivoolu otse maa sisse

spetsiaalsesse maa-alusesse kambrisse.

Sealt oleks elekter kulgenud mööda radiaaltunneleid maakoore sisse.

Ta püüdis välja arendada elektri juhtmeteta edastamist,

kuna Tesla mähised loovad ja saadavad raadiolaineid

või igasuguseid elektromagnetlaineid.

Ta uskus, et suudab luua maakoore sisse

seisva elektripotentsiaali laine.

Seisev laine on nagu laine, mille küljes on pael - hüppenöör.

Seda liigutades saad seisva laine, mis ei liigu edasi.

Need pingetõusud ja -langused leviksid üle kogu maailma.

Nende külge ühendudes saaksid võtta elektrit

või siis infot, lainet moduleerides saaksid saata informatsiooni.

See on energia loomine ja võrgu kaudu jagamine uuel moel,

miski, mille me oleme kasutusele võtnud, mitte küll otse Teslalt,

ent see on veel üks asi, mida oli maailma muutmiseks tarvis

ja me tegime selle ära.

Ent Tesla Wardenclyffe'i plaanide vastu kogunesid võimsad jõud.

Ta otsus kasutada oma masinas alalisvoolu asemel vahelduvvoolu

viis ta konflikti teise elektrialase kuulsusega - Thomas Edisoniga.

Edisonil oli alalisvool ja Teslal oli vahelduvvool

ja nende vahel oli rivaalitsemine, nende vahel käis tõeline sõda

ja Edison oli parem turundaja kui Tesla,

kes oli väga keskendunud teadusele ja selle võimalustele

ja kes mõtles pigem tuleviku peale

ja sellele, kuidas maailma muuta, mida me lõpuks ka tegime.

Vahelduvvool aga on elektri edastamiseks alalisvoolust parem

ning praegu me seda kasutamegi, alalisvool on vaid patareides,

muuks otstarbeks me alalisvoolu ei kasuta.

Vahelduvvoolu on lihtsam elektrijaamades toota,

seda on lihtsam juhtmete kaudu edastada

ja isegi Tesla hakkas rääkima sellest,

mida praegu püüame arendada ja see on juhtmevaba elekter.

HÜLJATUD EHITISED

ENERGIAVAJADUS

HÜLJATUD EHITISED

ENERGIAVAJADUS

Konkurentsis Edisoniga oli Tesla suurim vaenlane tema ise.

Tema saladuslikud katsed ja obsessiivne käitumine

tegid lihtsaks tema kujutamise veidrikuna.

Edison suutis teda mustata,

ta näitas vahelduvvoolu ohtlikkust,

hukates elektrivooluga elevante, et inimesed mõtleksid:

"Ei, alalisvool on õigem asi, kuna see on ohutum ja puha."

Tesla langes depressiooni, ta jäi haigeks

ja suri väga vaese mehena.

Nagu me peale tema surma kahjuks teada saime,

oli õigus temal, ta oli vahelduvvooluga õigel teel,

võibolla mõtles tema isegi välja raadio,

enne kui Marconi üldse sellega tegelema hakkas.

Nii et kuigi Teslal oli õigus, ei hinnatud teda eluajal.

Tesla peamisel toetajal - juhtival finantsistil J.P. Morganil

polnud teist võimalust, kui Wardenclyffe'i projekt lõpetada.

Isegi tohtu torn lammutati

ja alles jäi vaid suur vundamendikivide ring.

Tõeliselt pettumustvalmistav asi Wardenclyffe'i torni projekti juures

oli see, et see katkestati väidetavalt raha puudumise tõttu.

Päriselt? J.P. Morganil ei ole raha?

Või juhtus see selle tõttu, et Tesla lõi tasuta energiat,

millelt mitte keegi ei saa teenida? Me peame seda hoolikalt uurima.

Tänapäeval töötavad kogu maailma hämarates uurimislaborites

mõned Tesla ideede pühendunud toetajad,

kes tahavad ellu viia tema Wardenclyffe'i unistuse.

Aga ammendamatul energiapotentsiaalil on ka oma võikam külg.

Tesla ise esitas idee luua energia abil ülirelv

ja 1980-ndatel aastatel tegi USA õhuvägi.

Project Tesla nime all

katseid kunstliku välgu loomisel.

Kauges metsaurkas käis nõukogulaste Marxi-masin sama rada.

Maailm veel näeb, kas Tesla visioonid elektrienergia tulevikust

olgu see siis hea või halb - saavad ükskord reaalsuseks.

20. sajandi alguses levisid kogu maailmas tavalised elektrijaamad.

Ungari pealinna Budapesti Kelenföldi rajoonis

on üks maailma vanimaid ja ilusamaid elektrijaamu.

See on Kelenföldi elektrijaam.

Kui see 1914. aasta juunis tööle hakkas,

polnud Kelenföldile tõhususelt ja võimsuselt vastast terves maailmas.

Tänapäeval on elektritootmine tavaline tööstusprotsess

ja jaamad konstrueeritakse võimalikult efektiivsed ja odavad.

Ent Kelenföldi konstruktorid tahtsid luua elektritempli.

Elektrienergia tootmine on tegelikult väga lihtne.

Sa võtad midagi uskumatult lihtsat,

turbiini, mis keerleb mähises ümber magneti, ja ongi kõik,

aga et seda kasutada saaks, pead juurde panema regulaatorid

ja muud lisaasjad. Näiteks transformaatori,

süsteemid, mis paneksid turbiini keerlema ühtlase kiirusega.

Kõik need asjad tuli välja töötada

ja see tehnoloogia on väga vana.

Praegu teeme me seda samal moel, nagu seda tehti tol ajal,

nende asjade loomisel tuli mõelda paljude asjade peale

ja olla geniaalne, et teha vahelduvvool kasulikuks.

Elektri tootmiseks vajas Kelenföld turbiinide käitamiseks auru.

Tohutus ahjuruumis olid söevirnad

ja lähedalasuvast Danubest

juhiti kohale sadu tuhandeid liitreid vett.

Süsi ja vesi tekitavad auru

ja panevad magnetid mähise sees pöörlema,

põhimõtteliselt on see sama teaduse ja füüsika vaatepunkti vorm

ja see näitab, et me pole leidnud elektri tootmiseks paremat võimalust.

Isegi tuumaenergia puhul kuumutame me ikka veel vett

ja turbiinid on täpselt samasugused.

Jah, elektroonika ja transformaatorid võivad küll olla paremad,

me kaotame seda mastide kaudu saates vähem energiat,

aga kui minna selle elektri tootmise südamesse,

siis parim, mida öelda saan, on see, et me teeme seda täpselt samamoodi.

Kelenföld ehitati ajal, mil Art Deco disainistiil

muundas utilitaarseid struktuure.

Kelenföldi ainulaadses kontrollruumis on kohe näha Art Deco mõjutusi.

Ruumi kumerad seinad ja dramaatiline klaaslagi näitavad,

kui palju vaeva nähti elektrijaama muutmisega kunstiteoseks.

Tibor Horvath on Kelenföldi asendanud elektrijaama direktor.

Kelenföld oli alati kuulus uusima tehnoloogia

täiustamise ja kasutamise poolest.

Kontrollruum oli väga oluline elektrijaama reguleerimiseks

ja elektriseadmete haldamiseks.

Selline tehnika, nagu transformaatorid ja lülitid,

oli oma disaini poolest Euroopas esimesel kohal.

Järgmised 20 aastat oli Kelenföld väga kuulus.

Seda tuleb võtta kui kõikide tuleviku projektsiooni

ja seetõttu võib seal olla selle jaoks kasutatud disainielemente

sa üritada meelitada inimesi pardale, püüad näidata oma riigile ja rahvale,

et sa oled edumeelne, et sa astud uude ajastusse

nii et miks mitte kasutada selleks uusi disainielemente.

Uuest elektrijaamast sai peagi Ungaris eksponaat

ja selle planeeringut ja disaini kopeeriti terves Euroopas.

Minu arust on tore, et nad püüdsid kasutada Art Deco stiili,

muuta see oivaliseks ning see on ikka veel ilus.

See on fantastiline. Ma ei tea, kui praktiline see oli,

kas oli probleeme heliga ja muid selliseid asju.

Ma ei taipa, miks ei võiks disain ja funktsionaalsus käia käsikäes.

Kuigi I MS puhkes vaid kaks kuud peale Kelenföldi töölehakkamist,

pääses uhiuus jaam kahjustusteta.

20 aastat hiljem sai jaam Liitlaste pommituslendude sihtmärgiks.

Selle disain sai nüüd uue otstarbe.

Kogu jaama ehitati betoonist ühe-ja kahemehevarjendeid,

sealhulgas ka kaunistustega kontrollruumi.

Punkrid ehitati II Maailmasõja ajal.

Õnneks ei vajanud kontrollruum ja punker

mitte mingisugust kaitset,

kuna kukkus ainult üks pomm ja seegi väljaspool jaama.

Pommid ei vigastanud hooneid ja katust.

Pommivarjendid tehase keskel või tootmishoonetes

panevad mind väga imestama.

Muidugi on mõttekas teha varjendid sügavale maa alla,

aga mõte panna individuaalvarjendid otse sihtmärgi keskele

tundub olevat üsna kummaline.

Ja see on täielikus vastuolus kõikide uuringutega,

mis tehti 20-ndatel ja 30-ndatel aastatel saksa inseneride poolt,

kes uurisid võimalikku tulevikusõda

ja konstrueerisid tehaseid nii, et kahjustused oleksid minimaalsed

ning parandamine ja tulekahju kustutamine oleksid lihtsad,

kui õhurünnak peaks toimuna,

Peale sõda jäi Kelenföld Ungari energiaga varustamise keskuseks,

kuni see peale 91 aastat tegutsemist 2005. aastal töö lõpetas.

Ka peale aastatepikkust kõdunemist ja hooletussejätmist

imetletakse terves maailmas ikka veel tema hiilgust.

HÜLJATUD EHITISED

ENERGIAVAJADUS

HÜLJATUD EHITISED

ENERGIAVAJADUS

Okaa jõe ääres Ida-Venemaal seisab hüljatuna

revolutsiooniline kõrgepingemast.

See hämmastav torn on 120 aastat tagasi

väljatöötatud ehitustehnika tulemus,

mida tänapäeval võib näha maailma suurimates rajatistes.

See on unikaalne kombinatsioon kunstist ja arhitektuurist.

See on Suhhovi torn.

Suhhovi torn on väga silmatorkav.

Sa vaatad seda ja sa ei tea, mispärast,

aga sulle tundub, et selle juures on midagi teistmoodi.

Selle asja vaatamine on pisut hüpnotiseeriv

sulle paistab, et kogu see teras on kumer,

aga sa pead meeles pidama, et iga sealne tükk on sirge.

See on kunstiteos ja inseneritöö, see on matemaatika.

Tatjana Vinogradova on terve elu uurinud selle konstruktorit

meest, kes liigutas matemaatika ja tehnika piire.

See mees oli Vladimir Grigorjevitš Suhhov.

Teate, kõige huvitavam on see... Ma ise mõtlen Suhhovist väga palju.

Võibolla on see naiivne, aga igal inimesel on kaks poolkera.

Üks vastutab kujundliku mõtlemise eest,

teine on matemaatika ja analüütika tarbeks.

Mõnel töötab rohkem üks poolkera, mõnel jällegi teine.

Suhhovil töötasid hiilgavalt mõlemad poolkerad.

See mast toimis. Seda ei ehitatud mitte lihtsalt mälestusmärgina

hüperboloidsele mastile. Tal oli olemas oma funktsioon

ja see funktsioon oli elektriliinide toetamine.

Siit, kust me praegu seisame, läks elektriliin teisele poole.

Selleks, et elektrijuhtmed läheksid teisele poole,

oli tarvis paigaldada terve hulk maste

maste polnud mitte üks, vaid kaheksa.

Minu arust oli Suhhovi idee väga eesrindlik,

kuna mastid peavad olema praktilised

me vajame suurt kõrgust võimalikult väikese terasekuluga.

Aga minu arust tungis Suhhov sügavamale probleemisse.

Tema mõtles, et kuidas saaks selle teha ilusa

ja matemaatiliselt võimalikult täpse

ja ta mõtles välja selle ilusa ja ebatavalise struktuuri.

Suhhovi torn oli üks kaheksast,

mis ehitati 1927. aastal kandma elektrijuhtmeid üle Okaa jõe

olulistesse tööstusettevõtetesse Nižni Novgorodi linnas.

See oli üks kahest põhjakaldal seisvast 130-meetrisest mastist.

Aga kas Suhhovi revolutsiooniline disain tuli toime juhtmete raskusega

ja üle avamaa puhuvate tuulte mõjuga?

Ta pidi tegema nii palju arvutusi,

veendumaks, et see asi on teostatav

ja ta säilitas selle lihtsa, elegantse ja ilusa disaini.

See on peaaegu läbipaistev. Kõik talad on väga peenikesed,

nii et võib ette kujutada tuult sellest läbi kulgemas,

ilma et põhjustaks vähimaidki probleeme,

nii et see on väga efektiivne ja võibolla ka keeruline disain.

Iga insener, kes konstrueerib sadade meetrite kõrgust masti,

peab arvestama tuule mõjuga.

Tuul võib olla väga tugev ka siis, kui sa seda maapinnal ei tunnegi.

Üleval mõjuvad mastile jõud, mis püüavad seda ümber lükata.

Eiffeli torni vaadates võib öelda,

et see on jässakas struktuur, sellel on lai alus,

tipust on see kitsam ja see näeb üsna kindel välja.

Suhhovi torn pole selline, see on palju graatsilisem.

Mingil moel kasutas ta oma matemaatilist mõtlemist praktikas

ja lõi mastid, mis on graatsilised, kuid teevad siiski oma töö ära.

Suhhov töötas isegi välja uue viisi oma mastide konstrueerimiseks.

See, kuidas ehitati Suhhovi maste, oli päris kaval.

Erinevad tükid pandi masti jalamile ja tõsteti siis üles.

Nad töötasid samas suunas,

nii et nad pidid tõstma üles, mitte üles ja kõrvale,

nii et see tegi operatsiooni pisut lihtsamaks.

Suhhov sai 1896. aastal maailmaliidriks,

kui konstrueeris kerge, kuid väga tugeva võrkstruktuuriga veetorni,

mida tuntakse kui hüperboloidkonstruktsiooni,

mille juures kasutatakse ümarale alusele monteeritud sirgeid talasid.

Iga tala kallutati kindla nurga all kõrvale ja sissepoole

ja saadi niimoodi järkjärgult ahenev torn.

Sellel on kaarjas profiil, see on kaarja kujuga.

Siiski on selle detailid pikad ja sirged.

Kuidas sa arvestad välja, kui tugev see saab,

kui vastupidev see on tuulele ja muid taolisi asju.

On peaaegu arusaamatu, kuidas ta selle peale tuli.

See erineb kõigest, mis enne olemas oli.

Enne teda ei olnud nende struktuuride arvutusi olemas.

Seega mõtles ta ise arvutused välja

ja tema intuitsioon aitas tal aimata, kuidas struktuur ennast üleval peab.

Kuigi Suhhov kasutas oma süsteemi ka kergete hoonete tarbeks,

oli tema mastidisain see, mis koheselt pilku püüdis.

Järgmise kahekümne aasta jooksul esitas ta peaaegu kakssada masti.

Edasi plaanis ta konstrueerida Moskvasse 335-meetrine raadiomasti,

ent Venemaa oli revolutsiooni haardes,

terast polnud piisavalt ja ta pidi piirduma vaid 150 meetriga.

1922. aastal valminud Šabolovka mast

oli uue Nõukogude Liidu esimene suurem ehitusprojekt

ja see kinnitas Suhhovi kui geniaalse struktuuriinseneri reputatsiooni,

ent kas ta tohutu mast oleks toiminud?

Suhhovi masti kõrval oleks Eiffeli torn olnud tilluke,

see oleks olnud kolme ameerika jalgpalli väljaku pikkune.

Kujutage seda endale ette.

Mina usun, et Suhhov oleks 300 m kõrguse masti valmis teinud,

kuna ta struktuur oli nii uskumatult elegantne ja kerge

ja nii ideaalselt orienteeritud kõigi oma erinevate terastaladega,

mis loovad vajaliku stabiilsuse, nii et ta oleks selle ära teinud.

Suhhov ei ehitanud rohkem torne,

aga ta geniaalsus innustas teisi insenere tema disaini kopeerima.

Hearst Tower New Yorgis ja Kings Crossi jaam Londonis

on vaid kaks maailmakuulsat ehitist, mis olid inspireeritud

tema diagrid-hüperboloidist.

Suhhovi nimi võib tänapäeval olla paljudele inimestele tundmatu,

aga tema pärand elab edasi.

19. sajandi lõpus oli elekter müstiline ja peaaegu maagiline jõud.

Siiski muutus see vähem kui sajandiga asendamatuks

suurele osale maailma elanikkonnast.

Elektrileiutiste algusaastate reliktid

ja viis, kuidas see sai oluliseks nii sõja kui ka rahu ajal,

on meile meeldetuletuseks sellest, kui kaugele me oleme jõudnud.

Olles aastakümneid seisnud hüljatuna,

on Tesla Wardenclyffe'i asupaik päästetud unustusse langemast.

Plaanitakse ta revolutsioonilise energiasüsteemi jäänused säilitada

ning julgustatakse uurima ja mõistma tema elu ning tööd.

Ta jõudis elu jooksul nii palju, et on lausa kahju,

et seda pole alles omalaadse mälestusmärgina

selle kohta, kui geniaalne ta tegelikult oli.

On väga kahju, et see tükkideks lammutati.

Duga Rähni asumine Tšernobõli radioaktiivse saastuse tsoonis

aitas tal püsida viimased 30 aastat.

Tohutu terasest radarisüsteem on saanud kestvaks monumendiks.

Külma sõja aastate paranoiale.

Täna näeb Rähn välja, justkui oleks see ajas tardunud.

See on surnud, see on postapokalüptline.

See oli miski, mis oli nii strateegiline ja tähtis,

sellel on omamoodi hirmutav aura

see on miski, mis oleks võinud põhjustada III Maailmasõja.

Samamoodi, nagu Tesla ja Suhhov,

laiendavad ka tänapäevased insenerid ja teadlased selle piire,

mida saab saavutada elektriga ja kuidas seda saab edasi toimetada.

Paratamatult saavad ka need uued avastused moodsaks tehnoloogiaks

paljudes aukartustäratavates hüljatud struktuurides.