Original subtitles

Kunagi olid need planeedi kõige edumeelsemad ehitised ja rajatised.

Konstrueerimise ja ehitamise parimad saavutused.

Täna on nad hüljatud, saastatud ja vahetevahel surmavad.

Neid tühje hooneid täidavad reaalsete inimeste kadunud elud,

jättes paljud küsimused vastusteta ja saladused lahendamata.

Selles seerias kaevume me minevikku,

et saada teada, kuidas on hulk ajaloo vältel uppunud laevu

seotud meditsiiniuuringute ja kosmoseprogrammiga.

Üks põnev tänapäevane müüt räägib, et nende terast

kasutas NASA kosmoselaevade Voyager tarbeks,

mis pidid suunduma universumi sügavustesse.

Me küsime, miks kulutas USA valitsus I MS ajal miljoneid aurulaevadele

ning hävitas need siis tahtlikult.

Sõtta astudes vajad sa palju laevu.

Avaldati erakordne juhend

tuhande 90-meetrise puitlaeva loomiseks, mis selle töö ära teeksid.

Me saame teada, miks moodsate sõjalaevade eelkäija

lebab pooleldi uppununa ja unustatuna maailma teises otsas.

Austraalia vetes on 7500 laevavrakki. Ent see laev

on oma konstruktsiooni poolest ainulaadne

ja teist sellist pole terves maailmas.

Me läheme ühe Külma sõja aegses kassi-hiire-mängus ellujäänu pardale,

et saada teada, kuidas see oleks võinud põhjustada II Maailmasõja.

Inimesed ei tea, kui lähedal olime Kuuba kriisi ajal III Maailmasõjale.

HÜLJATUD EHITISED

KUMMITUSLAEVAD

Täna on suured lennukikandjad, nagu neid kasutab USA merevägi,

ühed suurimad inimeste poolt loodud struktuurid Maa peal.

150 tagasi väideti maailma võimsaim sõjalaev

olevat alus, mis pole sugugi nende tehnikaimede moodi.

Ent ka see laev oli täidetud uusima tehnoloogiaga

ja tema ilmumine muutis merel sõjapidamise teistsuguseks.

Väga madalas Austraalia Poolkuulahe vees

istub üks olulisemaid sõjalaevu, mis eales ehitatud.

See on järjekordne näide sellest, kuidas kunagised tehnikasaavutused

risustavad nüüd maailma ookeane,

ent see laev on eriti suure ajaloolise tähtsusega.

Austraalia vetes on 7500 laevavrakki.

Aga vaid selles on üks monitor,

Brestwicki monitor, mis on hämmastav jupp mereväetehnikat

ja see on ainus seda tüüpi laev kogu maailmas.

Teda täna vaadates on raske uskuda,

et kuninglik laev Cerberus oli millalgi maailma liider.

Mis teeb selle hüljatud vraki nii eriliseks?

Ajalooasutuse Victoria pärand tegevdirektor Tim Smith

on seda huvitavat lugu uurinud.

Cerberus telliti ja valmis 1870. aastaks

ning saabus siia Austraaliasse.

Laev oli uhiuus, see saabus otse laevatehasest

ja see oli ta esmareis - pikim taoliste laevade reis tol ajal.

HMVS Cerberus, ehk tõlgituna "Allmaailma kaitsja"

demonstreeris imelist tehnoloogiat

väikese veeväljasurvega laeval olid kõige võimsaimad relvad.

See oli küllalt merekindel, et jõuda Inglismaalt Austraaliasse

ja see tähendas, et iga Melbourne'i sadamasse tulija uputatakse.

19. sajandi keskpaigaks hakati puidust sõjalaevu

asendama raudlaevadega, nagu näiteks kuulus HMS Warrior.

Ent raudkeredega laevadel oli juba sajandeid kasutatud kujundus.

Olid need Nelsoni traditsioonid, mis ei tahtnud surra?

Üks müüt räägib, et mereväeohvitserid olid nii konservatiivsed,

et tahtsid jääda Nelsoni poolt Trafalgari all kasutatu juurde.

See pole tõsi. Mereväeohvitserid on professionaalid

ning merelahingutes võitlemine vajab oskusi ja pädevust.

Aga nad kõik tahtsid uusimat ja parimat tehnoloogiat,

nad ei soovinud katsetamata ja ülesütlevat tehnoloogiat.

Enne lahingusse minemist tahtsid nad näha, et tehnika töötab.

Siis muutis üks oluline leiutis sõjalaevade ehitusviisi

ja võitis igaveseks kõik teised.

Krimmi sõja ajal leiutas mereväeohvitser Cowper Coles

sõjalaevade kahurite jaoks soomustatud kasti.

Kui kast pandi keerlevale alusele, sai sellest kahuritorn.

Kahuritorni võlu on selles, et seda saab keerata 360 kraadi.

Nii et sellest saab lasta igas suunas.

Üks torn laeva ninas, teine ahtris

ja tulejõu võib suunata sinna, kus seda kõige rohkem vaja on.

Torni tehnoloogia on tegelikult üsna igav.

See on kõigest liikuval alusel paiknev soomustatud kast,

mis asub igas raudteejaamas, kus vedureid ringi keeratakse.

Ent see süsteem muutis sõjalaevade konstruktsiooni,

kuna seda ei saa kombineerida mastide või kõrge pealisehitusega.

Nii tuli muuta laevade disaini.

Kaks väga suurt kahurit saab panna

madalale süvisele, mis pole mõeldud võitlema avaookeanil.

Minu jaoks on see revolutsiooniline aeg sõjalaevade disainis,

sest see disain kahe torniga, kumbki laeva ühes otsas,

kestis palju aastakümneid.

Uskumatul kombel oli see Austraalia osariik Victoria,

mis viis kahuritorni kombineerimisele uue sõjalaevade disainiga.

Inimeste annetuste abil maksti Vene invasiooni vastu kaitsva laeva eest.

Austraalia Victoria osariigi inimeste valmisolek

maksta oma taskust sõjalaeva eest,

mis kaitseks Venemaa rünnaku eest, võib küll tunduda tobe,

ent tegelikult tegid nad seda põhjusega,

kuna 1864. a. teatas ajaleht Times, et Venemaa Vaikse ookeani laevastik,

mis ohustas üle Vaikse ookeani kulgevat laevaliiklust,

oli saanud käsu sõja puhul Suurbritanniaga,

mis oleks võinud puhkeda Inglismaa osalemisel Poola mässus,

seilata Austraalia rannikule ning rünnata sealseid sadamaid.

Seega hangitigi sõjatehnika uusim sõna Cerberus

võimsate kahuritega raudlaev,

mis oleks venelased eemale peletanud.

Me muidugi ei tea, kas laev oleks seda ka teinud,

kuna sõda ei puhkenudki,

ent plaan polnudki nii hullumeelne, nagu esmapilgul paistab.

Victoria kodanikud soovisid saada võimsa sõjalaeva,

mis kaitseks Melbourne'i sadamat ja linna.

Inglismaal algas töö uue "rinnatismonitori" disaini kallal.

Kahe 200-tonnise torniga, kummaski kaks 250 mm kahurit

ja keskse soomustatud ehitisega, polnud see tavalise sõjalaeva moodi.

Victoria valitsus tellis laeva spetsiaalselt selle lahe kaitseks.

Ehitus algas 1867. aastal ja 1870. aastal sai alus valmis

ning oli valmis seilama teise maailma otsa Austraaliasse.

See oli sellist tüüpi laeva pikim reis ajaloos.

Märkimisväärne saavutus, kuid piinarikas reis.

1868. aastal vette lastud 3000-tonnine laev Cerberus sai nime

kreeka mütoloogias allmaailma valvava kolmepäise koera järgi.

Teda ootas ees 16 000-kilomeetrine reis Inglismaalt Austraaliasse.

Suurim katsumus ootas Cerberust kohe elu alguses.

Laev ehitati Inglismaal tegutsemiseks Austraalias

ja pidi läbima 16 000 kilomeetrit üle planeedi ohtlikemate vete.

Laeva kahurid saadeti kohale eraldi

ja kahuritornid täideti söega.

Sütt pandi igasse võimalikku kohta laeval,

et sellest kindlasti jätkuks 16 000 kilomeetri läbimiseks.

Ent puhuks, kui sellest siiski puudu tuleb,

mida oli neil pardal sellist, mis võiks lisajõudu anda?

Mastid ja purjed, mis kuulusid vana tehnoloogia juurde.

See näitab, kui muljetavaldavad olid laev ja inseneritöö selle taga.

Laeva kohta, mis oli mõeldud seilama 50-60 km kaugusele rannikust,

oli see muljetavaldav saavutus.

Melbourne'i saabununa leppis Cerberus rahuaegse rolliga.

Venelased ei tulnudki ja kahureid ei kasutatud eesmärgikohaselt.

Sõjalise kulutuse lõppeesmärgiks jäi rahu tagamine.

Sõdade võitmine on väga teisejärguline kaalutlus,

kuna see on kulukas ja räpane ja sa ei saa tulemust tagada.

Cerberus toimis sama hästi, nagu tänapäevased tuumaheidutused.

Venelased ei tulnud, rahu püsis ja Port Philip Headi ei pommitatud.

Omal ajal oli Cerberus üks võimsamaid sõjalaevu.

See oleks hõlpsasti oma vastastest jagu saanud.

Ta ei pidanudki oma kahureid eesmärgikohaselt kasutama,

kuna tehnoloogia areng oli nii kiire,

paari aastakümnega arenes sõjalaevade disain tohutult,

me ei kujuta ettegi, mis oleks saanud mereväetehnoloogiast,

kui Cerberust ei oleks olemas olnud.

Ilma disaini ja projektideta, mida oli vaja Cerberuse konstrueerimiseks.

Ta oli osa iteratiivsest protsessist, mis viis I MS aegsete sõjalaevadeni.

Aga I Maailmasõja lõppedes polnud Cerberust enam tarvis.

Mida teha 3000 tonni teisest ajastust pärineva terasega?

Ceberusel vedas, et ta elas üle

nii palju aastaid seismist Melbourne'i sadamas.

See päästis laeva ja kui saabus võimalus alus uputada,

et kasutada laeva muulina, mis kaitseb kallast erosiooni eest,

nii et sadama kaitsjast sai kaldajoone kaitsja.

HÜLJATUD EHITISED

KUMMITUSLAEVAD

HÜLJATUD EHITISED

KUMMITUSLAEVAD

Orkney saartel asuv Scapa Flow

on üks maailma parimaid looduslikke sadamaid.

Siin oli I Maailmasõja ajal rohkem Cerberuse disaini järglasi,

kui ükskõik mujal tervel Maakeral.

Scapa oli Suurbritannia võimsa Suure laevastiku lahingulaevade kodu.

Viimastel aastakümnetel on tõusnud sportsukeldumise populaarsus.

Paljud sukeldujad suunduvad Šotimaa põhjaossa

ühte maailma suurimasse looduslikku sadamasse.

Sadama jäine vesi ja piiratud nähtavus ei meeldi kõigile.

Ujudes niinimetatud turismimarsruudil

näen ma iga kord uusi asju.

Ja siis on seal ikka veel laevad, mis ootavad uurimist ja avastamist

ja seal on lahingulaevad, mis on nii suured,

sul on võimalus käia kohtades, kus pole käinud mitte keegi,

nendes koridorides pole käidud sadu aastaid.

Sõda on alati toonud uut tehnikat,

erandiks pole ka meresõda.

20. sajandi alguses kombineeriti uusimad tehnikasaavutused

ühtseks relvasüsteemiks - lahingulaevaks.

20. sajandi alguses oli lahingulaev see,

mis oli paljude tehnikaalade edu ja progressi kulminatsiooniks.

Nende suurte laevade liigutamiseks kasutati auruturbiinmootoreid.

Edusammud side, optika ja tulirelvade alal,

nende relvade võimalik suurus, kõik klappis omavahel

neis hämmastavates sõjamasinates, mis said iga mereväe sümboliteks.

Kui sul sellist ei olnud, kes sa siis olid?

I Maailmasõja ajal oli Scapa koduks kümnetele briti sõjalaevadele.

Ja kui võitlus 1918. a. novembris lõppes,

paigutati saksa sõjalaevastik siia interneerimiseks.

Emily Turton on Scapa Flow' sukeldumismeister

ja ekspert selle kohta, mis sai neist millalgi kardetud saksa laevadest.

Scapa Flow'd ümbritsevad Orkney lõunapoolsed saared,

luues tohutu suure loodusliku sadama,

mida te näete minu taga ja kõikjal meie ümber,

mis tegi sellest strateegiliselt parima koha mereväe paigutamiseks

nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal.

Saksa merevägi ei tahtnud I MS ajal, et Scapa Flow oleks neile nii tähtis,

ent lõpuks sai sellest nende laevastiku viimane puhkekoht.

Kuni Liitlased töötasid välja lepingutingimusi rahuks Saksamaaga,

seisid saksa laevad pool aastat briti suurtükitule all.

Ent 1919. aasta 21. juunil

võtsid allesjäänud saksa meeskonnaliikmed asja ise käsile.

Admiral von Reuterit ei hoitud rahuläbirääkimistega kursis.

Ta ootas, et kogu saksa laevastik võetakse üle

ja et see jagatakse liitlasvägede vahel ära.

Ta ei saanud selle vastu parata, sest laevad olid relvitustatud.

Ta ei saanud vastu hakata, nii et tema ainus võimalus

oli need laevad uputada, et mitte keegi neid endale ei saaks.

Saksa laevastiku hukk oli ajaloo suurim massiline laevadeuputamine.

52 laeva, alates uusimatest 27 000-tonnistest lahingulaevadest

kuni 600-tonniste hävitajateni, vajusid Scapa Flow' põhja.

Uputamiseks valiti hea päev. Scapas asuv briti laevastik

oli suundunud treeningutele, nii et sadamas oli vähe laevu,

ja seal oli vähe mehi ning paate ja nad ei pääsenud saksa laevadele,

takistamaks neid tegemast seda, mida nad tegid.

Mõnel teisel päeval oleks kohal viibinud terve lahingueskaader,

mehi oleks olnud rohkem kui sakslasi ja nad oleks laevad vee peal hoidnud.

Kapten Nigel James on ekspert laevavrakkide ülestõstmise alal.

Kõigil laevadel on tavaliselt kingstonid

ja need kingstonid asuvad mootoriruumis.

Nende kaudu saab laev vett

mootoriruumi süsteemide ja ballastimise jaoks,

süsteem viib vee aluse ballastitankidesse.

Ja need torud on tohutud, need on sellise läbimõõduga,

need on nii suured, et nende ümber ei ulatu kinni haarama.

Kui sa tahad laeva uputada, siis avad kingstonikraanid

ja avad teised, süsteemi viivad kraanid,

nii et vesi pääseb voolama otse laeva sisemusse,

mis tekitaks laeva uppumiseks vajaliku negatiivse ujuvuse.

Saksa merelaevastiku uputamine 1919. aastal,

kui uppus suus hulk sõjalaevu, on suhteliselt unustatud sündmus,

kuna brittide vaatenurgast oli see pisut häbiväärne lugu,

kuna me ei suutnud seda takistada.

Tegelikult oleksime tahtnud need laevad endale saada

ja saksa admiral ning tema kaptenid

said osaliselt päästa oma au, kui uputasid oma laevad,

selle asemel, et need ära anda, nii et see pole kuulsusrikas episood

ning muidugi varjutas see omal moel

paljusid maismaalahinguid.

Üks mees otsustas, et ei jäta 40 000 tonni metalli ja masinaid

merepõhja roostetama.

Ernest Cox oli insener, kellel polnud merepõhjast päästmise kogemusi,

ent 1920. aastal alustas ta võimatu üritamist.

Inseneritöö seisneb põhimõtteliselt võimatu saavutamises.

Probleem, millega oli silmitsi Ernest Cox,

oli see, kuidas tõsta 52 uppunud sõjalaeva

ookeanipõhjast üles ja toimetada kuivale maale.

Sõjalaevu oli mitme suuruse ja kujuga,

kõige suuremad neist olid 26 000-tonnised lahingulaevad.

Ernest Cox, keda teatakse kui meest, kes ostis laevastiku,

on selline haruldane isik, kes on valmis õnnemängus huupi pakkuma.

Scapa Flow' põhjas vedeleb raha,

aga ta ei tea, kuidas tuua see pinnale

ja viia laevatehasesse, et vanarauaks lõigata.

Tollal polnud olemas sellist tõstevõimsust,

nagu meil on tänapäeval.

Nad pidid kasutama õhku.

Kui laevakere saab teha õhukindlaks

ja täita õhuga, on võimalik see pinnale tõsta.

Selleks peab alus olema üsnagi terve.

Üks Coxi meetodeid oli väiksemate laevade detailide

kasutamine nende suuremate õdede pinnaletoomiseks.

Üks näide Coxi geniaalsusest on see, et ta kasutas korstnaid,

mis võeti ülestõstetud laevadelt, et luua tohutud õhulüüsid,

mis algasid veepinnalt, kus olid ülestõstetud laevad

ja ta keevitas need kokku, saades väga pikad torud

ning sai õhulüüsi otse merepõhja,

kus lebas uputatud laeva kere.

20-ndatel ja 30-ndatel oli vanarauahind selline,

et tegi uppunud laevade pinnaletõstmise äratasuvaks.

Ent 1945. aastal tõi uus ja võimas relvasüsteem

saksa laevastiku jäänustele uue kasutusvõimaluse.

Veider pööre loos ja ilmselt täiesti ootamatu tulemus on see,

kuidas soomust, mis kaitses möödunud aegade superrelvi - lahingulaevu

suurimate plahvatuste vastu, mis olid tol ajal võimalikud,

kasutatakse tänapäevase tõhususe ja mõju analüüsimiseks.

Niisiis tänapäevane superrelv: tuumarelv.

Terasel, mis on valmistatud enne esimest tuumaplahvatust,

on palju väiksem kiirgussignatuur

kui tänapäevasel kiiritatud atmosfääris valmistatud terasel,

kuna kvaliteetterase valmistamise protsessis kasutatakse palju õhku.

Nii et kui mõõdetakse radiatsiooni,

siis ei peaks selleks kasutatav varustus olema kiiritatud.

See teras, mis on alates 1919. aastast vee all olnud,

on selleks otstarbeks väga kasulik.

Arstid vajavad võimalust inimese radiatsioonitaseme mõõtmiseks,

mida ei häiriks kõrge taustradiatsioon.

Saksa terase kvaliteeti näitab see,

et seda sai hiljem kasutada radiatsioonikatseteks haiglates,

sellisel moel sai kasutada vaid kõrgekvaliteedilist terast,

mis oli toodetud enne esimest aatompommi.

Ent muidugi poleks selle imelise saksa metalli loojad

kujutanud ette seda, millise kasutuse see lõpuks leiab.

Nemad arvasid, et seda kasutatakse Saksamaa hiilguseks

ja hoopis teistsugusel eesmärgil, kui see, milleks seda lõpuks kasutati.

HÜLJATUD EHITISED

KUMMITUSLAEVAD

HÜLJATUD EHITISED

KUMMITUSLAEVAD

Mallows Bay asub teisel pool Atlandi ookeani Washingtoni lähedal.

Seal on veel tänapäevalgi mõne meetri sügavuses

nähtavad teise I Maailmasõja aegse laevastiku jäänused.

Potomac on üks Ühendriikide ajaloolisemaid jõgesid

ja oluline Washingtoni viiv veetee.

Ent paljudel jõe kallastel elavatel inimestel pole aimugi,

et seal peitub miski, mis läks USA-le maksma miljoneid dollareid

Mallows Bay Kummituslaevastik.

Me oleme Mallows Bay's, mis on Washingtonist 50 km kaugusel.

Siin on umbes 800 meetri laiune lahesopp,

mis on täis I Maailmasõja aegseid puulaevu, aurulaevu,

selles piirkonnas on umbes 130 alust

ja enamus neist - umbes sada - on I Maailmasõja aegsed alused.

Kui USA 1917. aasta aprillis I Maailmasõtta astus,

olid ta tehased kaks aastat Liitlastele varustust tootnud.

Nüüd oli nende ülesandeks varustada Ameerika enda vägesid.

Kas USA oli sõjaks valmis? Ei olnud.

Tegelikult tootis USA tööstus täie hooga

relvastust liitlasvägede jaoks.

Kogu Ameerika tööstus varustas britte, prantslasi ja venelasi.

Neil polnud vabasid tootmisvõimsusi ja nad ei olnud valmis võitlema.

Nad ei suutnud jätkata varustuse saatmist liitlastele Euroopasse

ja see oli suur probleem.

Kui me astume sõtta ja peame lisaks liitlaste varustamisele

vedama ka omaenda sõdureid, vajame me kohutavalt palju laevu.

Kui palju laevu meil tegelikult on? Tuli välja, et neid polnud piisavalt,

kuna avaldati erakordne juhend

tuhande 90-meetrise puitlaeva loomiseks, mis selle töö ära teeksid.

Tulemuseks oli üks ajaloo suurimaid laevaehitusprojekte.

Marylandi osariigi allveearheoloog Susan Langley

on selle ebatavalise loo ekspert.

I Maailmasõja saabumisel tehti ettepanek

valmistada pooleteise aastaga 2 miljonit tonni laevu.

See oli fenomenaalne pakkumine. Sooviti saada tuhat aurulaeva.

Need polnud sõjalaevad, need olid tsiviilsed toetuslaevad.

Häda oli selles, et need olid 80 kuni 90 meetri pikkused,

nende kiiruseks pidi olema kõige rohkem 10 sõlme,

nii et nad olid haavatavad, nad polnud kiired,

nad olid ohverdatavad, saksa allveelaevaga kohtudes

oli eelistatavam kaotada pigem puitlaev kui terasest laev.

Kuigi me ei tahtnud tarnet kaotada, tuli varustusliin lahti hoida,

selle varustuse üle mere viimine oli ülimalt oluline.

Ameerika suured laevatehased töötasid niigi oma võimete piiril.

1000 aurulaeva tellimust oli võimatu täita.

USA valitsusel polnud teist võimalust, kui teha samm tagasi

ja kasutada eelmisest ajastust pärinevat tehnoloogiat.

1916. a. polnud raudlaevade ehitamine Ameerikas väga suur tööstusharu,

nii et ameeriklased nägid kiirema lahendusena puitlaevade ehitamist.

Panna laevadesse aurumootorid, kuid ehitada laevad puidust,

kuna see oleks kiirem, kui uute laevaehituskeskuste loomine.

Küsimuse alla tulid kaheksa erinevat põhikonstruktsiooni

ja iga laevatehas tegi seda, mida ta kõige paremini oskas.

1917. aastal ei teatud, millal sõda lõpeb.

See ei pidanud juhtuma väga ruttu ja poolteist aastat oli lühike aeg

selleks, et saada valmis 200 miljonit tonni laevu,

mida oli hädasti tarvis.

Selle tohutu puitlaevastiku ehitamise lepingud

läksid 87 laevaehitajale terves Ameerikas.

Projekt pidi olema Ameerika ehituse unikaalne sõda-võitev triumf.

Ent peagi sai selgeks, et laevatehased ei saa tööga hakkama.

Minu arvates polnud merendussektori tööstus

valmis hädavajaduseks ehitada valmis tuhat laeva.

Laevad tuli ehitada kiiresti, probleem oli toore puiduga,

probleemid olid lekkimise ja vibratsiooniga.

Siin on suured betoonplokid, mida kasutati aluste tasakaalustamiseks.

Laevad olid põhimõtteliselt kokku lapitud.

Laevatehased olid liiga väikesed, neil ei jätkunud ressursse,

paljud polnud juba mõne aasta vältel laevu ehitanud.

20. sajandi alguses polnud see tööstusharu enam väga dünaamiline.

Paljud mehed olid läinud teist tööd tegema.

Kasutati inimesi, kellel polnud vahendeid, tööriistu ja kogemusi

ja kellele see töö käis tõenäoliselt üle jõu,

nii et I Maailmasõja lõpuks mitte ühtegi neist 1000 laevast

neid valmis kõigest 130 - mitte ühtegi 1000 laevast ei kasutatud,

et transportida üle Atlandi ookeani mehi või varustust.

Laevade muudatused ja parandused tähendasid seda,

et igaüks neist laevadest maksis tervelt miljon dollarit.

Ja kogu programm oli oma ajakavast maas.

Kulud hakkasid kontrolli alt väljuma.

Uskumatul kombel oli sõja lõpust möödas aasta,

kui USA valitsus lõpuks tühistas puitlaevastiku tellimuse

ning nende kätte jäi kakssada mittevajalikku laeva.

Nende vee peal püsimiseks oli kulutatud tuhandeid dollareid.

Nüüd jäi vaid üks võimalus.

Enamus neist ankurdati teisele poole jõge nn "tormise vee" piirkonda,

kust neid toimetati Alexandriasse, et metalldetailid küljest ära võtta.

Natuke puitu, enamasti metall,

ent tormide ja tulekahjude tõttu oli alati probleeme,

sest laevad pääsesid lahti ja olid ohuks laevaliiklusele.

Nii et laevad seoti kokku ja põletati veeliinini maha,

veeti lahesoppi, topiti kive täis ja jäeti sinna.

Kõige rohkem põletati korraga kolmkümmend laeva.

Lõpuks sai kogu projektist näide selle kohta,

mis saab siis, kui hakkad midagi tegema ettevalmistamatuna,

teed rutakaid otsuseid ja kulutad palju raha.

See on klassikaline demokraatlike valitsuste probleem.

Niisiis on meil tellitud tuhat laeva, mis maksavad miljon dollarit tükk.

On see Ameerika "suudame teha" või Ameerika "ei peaks tegema"?

Täna on nad metsiku looduse ökosüsteemis,

ent see on ajaloo kõige kulukam looduskaitseala.

Katastroofilisest loost, mis muutis Mallows Bay prügimäeks,

oli saanud ebatavaline ja ootamatu edu.

Taustaks laevadele, mis lamavad siin peaaegu unustatutena,

kuid see väärib oma kohta USA ajaloos.

HÜLJATUD EHITISED

KUMMITUSLAEVAD

HÜLJATUD EHITISED

KUMMITUSLAEVAD

Lõuna-Inglismaal Rochesteri linnas on tõestus selle kohta,

et mitte vaid puidust aurulaevadest pole raske lahti saada.

See on koduks Nõukogude sõjalaevaklassile,

mis sütitas 50 aastat tagasi peaaegu III Maailmasõja.

Medway jõgi oli sadu aastaid koduks briti laevastikule,

nii et sõjalaevad on siin tavaline pilt.

Ent kui nõukogude Foxtrot-klassi allveelaev B49

saabus 2003. a. Rochesteri alla, siis juhtus see esmakordselt.

John Sutton vastutab selle külma sõja jäänuki eest.

See on B49 esitorpeedo

ja üks 22 torpeedost, mis laeval kaasas olid.

Enamjaolt tavalise lõhkeainega,

kuid need olid võimelised kandma ka tuumalõhkepead.

Aga alati polnud neil selliseid kaasas.

Külma sõda nähakse tihtipeale ajana, mil tuumaraketid ja tankid

seisid rivis ja ootasid rakendamist.

Ent tihtipeale unustatakse, et merel

olid vastaspooled tihti silmitsi koos.

Külmast sõjast rääkides kujutleme kõiki istumas karusnahkseis kasukais.

Tegelikult juhtus nii mõndagi. Teame, et toimus varjatud õhusõda,

teame, et ameeriklased luurasid Venemaa järele,

kuid kõik kasutasid allveelaevu, et uurida teiste tagahoovidesse,

lõigata pisut vahelt ja spioneerida.

Britid ja ameeriklased luurasid venelaste järele

ja venelased püüdsid takistada neid spioneerimast.

Vee all toimus palju asju, nii et allveelaev on

külma sõda sümboliseeriv sõjalaev, kuna see on kõige aktiivsem,

see on ainus, mida saab kasutada nähtavat jälge jätmata.

Allveelaevad said Nõukogude laevastiku peamiseks löögijõuks.

Ajal, mil USA ja Briti laevastikud tahtsid vaid tuumalaevastikku,

jätkas NSVL B49 sarnaste diiselelektrilaevade kasutamist.

Nõukogude suhtumine allveelaevasõjasse oli umbes selline:

"Kui asi ei ole katki, siis pole seda vaja parandada."

Nõukogud jätkasid diiseljõu kasutamist, kuna see oli efektiivne,

läks sinna, kuhu oli tarvis minna, kuigi mitte just kõige mugavamalt.

Nendes masinates oli nii kitsas

ja kolm suurt vedurimootorit töötasid kogu aja.

Sealsed müra ja hais pidid olema kohutavad.

Paljud imestavad, miks jätkas NSVL aegunud tehnoloogia ehitamist

oma Foxtrot-klassiga kuni 80-ndate aastateni välja.

Muidugi oli ka uuemat tehnoloogiat, mida nad oleksid saanud kasutada.

Aga nende tootmine eelistas kvantiteeti kvaliteedile.

Just see oligi põhjuseks - kõige olulisemad olid numbrid.

Muidugi võiks uuendada, aga milleks seda teha, kui hea asi on olemas?

Seda allveelaeva sahverversiooni võiks nimetada tööhobuseks,

see oli üsna lihtne allveelaev, kuid sellest piisas,

et teha ameeriklased ja NATO murelikeks ja panna end otsima,

sest allveelaev suutis siiski kanda tuumapommi.

Kuigi mitte eriti glamuurne, oli see Venemaa kõige tõhusam relv.

Diiselmootoriga allveelaevade probleem oli see,

et need ei saanud pikaks ajaks vee alla jääda.

Foxtrot-klass suutis sukelduda, kaheks, võibolla kolmeks päevaks,

aga siis pidid nad vee allajäämiseks oma akud viimase piirini viima.

Nad võisid tõusta pinna alla,

käivitada mootorid ja laadida akud,

ent nelja meetri sügavusest võisid neid märgata lennukid

pinna alt oleks lennukitel neid üsna lihtne märgata.

Foxtrot-klassi allveelaevade nõrkusest sai oluline faktor,

kui neli neist saadeti Kuuba kriisi ajal USA mereväe vastu.

Kuuba kriisi ajal olid Kariibi meres nõukogude Foxtrot-klassi allveelaevad

ja ameeriklased ei leidnudki kõiki Atlandi ookeanis olevaid Foxtrote.

Nad leidsid üles kaks ja istusid nende kohal, kuni neil sai õhk otsa.

Aga ülejäänud kaks suutsid läbi hiilida.

Jahitavate Foxtrotide pardal muutusid tingimused talumatuiks,

kuna nii õhk kui ka energia hakkasid otsa saama.

Venelased konstrueerinud need vaid sõjamasinateks,

nad ei konstrueerinud meeskonna jaoks mugavaid tingimusi.

Kuumus, lõhnad ja niiskus olid üsnagi talumatud,

olenevalt muidugi ookeanist, nii et see polnud meeldiv kogemus.

Need olid nii klaustrofoobilised! 74 mehe kohta oli laeval

vaid üks tualett ja kaks duširuumi, kujutage ette, kui jäle see oli.

On hämmastav, et nad üldsegi üle Atlandi ookeani jõudsid.

Isiklikku ruumi polnud rohkem kui sinu ümber olev lähiruum.

Pole ime, kui mõninga aja pärast hakkab see sulle pinda käima

ja sa hakkad mõistust kaotama - otsustusvõime pole enam endine

ja sa oled äärmises stressis.

Sellistes tingimustes olid nõukogude meeskonnaliikmed.

USA ei teadnud, kas Foxtrotide torpeedodes on tuumalõhkepead.

Moskvaga ühendust saamata ja mitte teades, kas sõda on juba puhkenud,

oli üks nõukogude kapten valmis torpeedod teele saatma.

Inimesed ei tea, kui lähedal olime Kuuba kriisi ajal III Maailmasõjale.

USA loopis surmavaid laenguid vee all olevate venelaste pihta

ja testis nende võimekust.

Vene laevad olid olnud kaua aega vee all

ja neist ühe kapten hakkas mõistust kaotama.

Kuna neil oli korraldus Venemaaga mitte sidet pidada,

polnud neil võimalik teada, mis ümberringi toimub.

Ent raadiosignaalidest panid nad jupphaaval kokku,

et veepinnal toimub midagi, et neid otsitakse.

See üks kapten oli valmis tuumatorpeedo teele saatma.

Ta oli vee all olnud liiga kaua

ja arvas, et III Maailmasõda on alanud, nii et läks vajutama nuppu,

et saata USA mereväelaevade pihta tuumalõhkepea.

Ta kolleeg ütles: Ära tee seda, seda ei tohi teha, lõpeta."

Kui on mõni väljakuulutamata kangelane,

siis see mees, kes takistas komandöri III Maailmasõda alustamast.

Nõukogude Liidu ja Varssavi pakti kokkukukkumisega 1989. aastal

hakkasid mittevajalikud sõjalaevad kuhjuma laevade surnuaedadele,

luues ähvardava looduskatastroofi.

Neist tuli korralikul moel lahti saada,

muidu oleks järgnenud keskkonnakatastroof.

Moodsad sõjalaevad on täis tõeliselt kohutavaid asju.

II MS laevad on täis asbesti, diiselkütust ja veel hullemaid asju.

Jah, see maksab rohkem kui lihtsalt vanarauaks lõikamine,

ent kes teab, mis mõju need avaldaksid keskkonnale ja Maale?

Tuumalaevade lammutamisel tekkis probleem radioaktiivse saastega.

Isegi diiselallveelaevades on ohtlik kokteil saasteaineid.

Nende lihtsalt merre viskamine ei tulnud kõne allagi.

Kuigi B49 tundub olevat täielikult lagunenud,

teeb selle praegune omanik taastamistöid,

et laevast saaks teha turismiatraktsiooni.

Kontrastina on Mallow Bay kummituslaevastikust

juba saanud unikaalne mereressurss - arheoloogiapiirkond,

looduskaitseala ja vabaajakeskus ning kõike seda samaaegselt.

Ent sajand tagasi kiiresti ehitatud laevad ei kesta igavesti.

See peab olema keskkonna-ja ajalooliste enklaavide esiviisikus.

See ei pruugi olla laevade ristlõige, aga kuna nad räägivad oma lugu

ja kuna nad annavad au kaubalaevastikule,

on neist nüüd saanud selle keskkonna lahutamatu osa,

kus on olemas mõlemad aspektid ning see jätkub tulevikus,

see on lüli keskkonnaalase eluslaboratooriumi ja tuleviku vahel.

Kahjuks ei saa Cerberus enam turismiatraktsiooniks.

Ent tema vrakist on saanud merekaitsmise keskus.

Victoria pärand on aastakümneid juhtinud vrakki uuringuid,

nii et arheoloogiliste uuringute abil saame kokku panna laeva ajaloo.

Nende hulka kuuluvad aluse eksterjööri uuringud

ning interjööriuuringud kaugjuhitava sõiduki abil.

Alust vaadates õpime iga kord selle disaini ja varustuse kohta

ja selle kohta, kuidas valmistati laevakere

ja selle hämmastav võime vabaparras allapoole lasta

ja relvade ja relvastuse kohta, algselt laevalt on nii palju õppida.

Scapa Flow' jääkülmas vees säilinud seitse laevavrakki

meelitavad sukeldujaid tervest maailmast.

Kuid on lugusid selle kohta, kuidas nende kadunud sõsarate teras

on teinud viimase uskumatu reisi.

Üks põnev tänapäevane müüt räägib,

et Orkney lähedal uppunud saksa lahingulaeva terast

kasutati kosmoselaevade Voyager ehitamiseks,

mis pidid suunduma universumi sügavustesse.

Mõte sellest, et tükk sõjalaevastikku jõuab Päikesesüsteemi serva,

võib tunduda veidi kummaline, kuid vananenud tehnoloogiaid,

mida ammu enam ei vajata, võib ära kasutada teiste asjade tarbeks.

See pole ainus kord, kui kosmoses kasutatakse vana mereväevarustust.

See võib küll olla müüt, kuid saksa inseneridele, kes laevad ehitasid,

võiks meeldida mõte, et nende raske töö

mängib rolli inimkonna suurimas reisis

reisis tähtede poole.