Original subtitles

Kunagi olid need planeedi kõige edumeelsemad ehitised ja rajatised.

Konstrueerimise ja ehitamise parimad saavutused.

Täna on nad hüljatud, saastatud ja surnud.

Tänases saates sihime me tähti ja saame teada,

miks lasksid soovimatud lahingulaevarelvad USA-l

saada olulist teavet kosmose piiride kohta.

Mul polnud aimugi, et kosmose- tehnoloogia on ka midagi muud,

kui raketid, mis käivitatakse, stardivad ja lendavad minema.

Suure kahuriga ülespoole tulistamine teeb ära sama töö.

Me uurime, kuidas natside salabaasi purunenud jäänused

said teedrajava V2 raketi väljatöötamisega

esimesteks teel uude maailma.

Inimesed unustavad, et kosmose- programmi teket kattis vari

plaan oli sõjaline ja ei seisnud inimese kuule saatmises.

V2 rakett oli tähelepanuväärne masinavärk,

mis ilmus välja eikusagilt ja ründas siis surmava täpsusega.

Me uurime Arizona kõrbes asuvat unustatud rajatist,

saamaks teada, kas see on Ameerika kosmoseprogrammi tegelik kodu.

Nad tegid midagi sellist, mida selles riigis polnud varem tehtud.

Me tegelesime siin teadusega inimkonna hüvanguks.

Ning me paljastame veidra seose hüljatud naftavaadi

ja külma sõja aegse kaalutuses ellu jääda püüdmise vahel.

See viis peagi ahvide kapslissepaneku

ja kosmosesse saatmiseni.

HÜLJATUD EHITISED

KOSMOSEMISSIOON

Sajandeid on inimkond olnud lummatud tähtedest.

Paljud tsivilisatsioonid püüdsid mõista seda, mida Maalt näha oli.

Ent tõde, nagu ka tähed, jäid hoomamatuiks.

Alles 20. sajandiks oli teadus arenenud küllalt kaugele,

et anda võimalus pageda Maa gravitatsiooni kütkeist.

Üks esimesi 20. sajandi kosmoseraketiprogramme

asus Saksamaale kuuluval Usedomi saarel Peenemündes.

Vaid mõne meetri kaugusel Balti merest on männipuude all peidus

pudenenud betoonist ja väändunud metallist künkad.

See oli kunagi Natsi-Saksamaa kõige salajasem militaarrajatis

Katsestend number seitse.

Dr Philipp Aumann on Peenemünde ajaloolise tehnikamuuseumi direktor.

Ta on uurinud nende saladuslike varemete ajalugu.

Peenemünde oli esimene ametlik raketiprojekt.

Saksamaal ja kogu maailmas.

Tulevikuideoloogia peamine teema oli kosmose uurimine.

Siin töötanud insenerid olid natsionalistid ning sõjaväelased

ning kui nad lõid selle võimsa relva,

polnud neil mingit probleemi Saksamaa teenimisega.

Valitsused olid nõus seda programmi rahastama,

kuna soovisid Euroopas sõjaliselt domineerida.

See rahastamise ja keskendatud jõupingutuste voog tähendas seda,

et raketitehnoloogia arenes väga lühikese ajaga

V2 loomine vaid kahe aastaga on fenomenaalne tulemus.

20. sajandi alguses olid noor insener Werner von Braun

ja tema kogemused rakettide alal just need, mida Saksamaa vajas.

Mees, kes suutis luua kaugmaarelvi.

Werner von Braun oli juhtiv raketiinsener.

Tema ja ta kolleegid olid insenerid ja neil oli tehnoloogiline probleem,

mida nad ihkasid lahendada.

Ta oli väga entusiastlik raketinduse võimaluste

avamiseks kosmoseuurimise heaks.

Sõja-aastail ei tulnud sellest midagi välja, ent kui ta kolis Ameerikasse,

sai tema tööst Apollo-programmi alustala

ning see programm viis inimesed 60-ndatel ja 70-ndatel Kuule.

Von Braunile sai saksa sõjaväe täieliku toe

ning Hitleri võimuletulekuga sai kosmoseprogramm hoo sisse.

1936. aastal asuti Peenemündes ehitama

maailma esimest rakettide katsepolügooni.

Konstrueeriti spetsiaalne stardiplatvorm,

kust raketid lasti Balti mere madalasse vette

ja õngitseti sealt analüüsimiseks välja.

See oli Prüfungsstand Sieben ehk Katsestend number seitse.

Siin ümber on liivasein.

See ümbritseb kogu stardipaika ning teeb sellest areeni.

Just siit startisidki raketid.

Nad lasksid välja üle 300 raketi,

arvates, et neid varjab saladus ning mitte keegi ei leia neid.

1936. aastal pandi algus Peenemünde projektile,

arendamaks välja täiesti uut tüüpi rakette

ning nende esimene rakett ei olnudki rakett.

See oli pomm. V1.

Seda käitas impulssreaktiivmootor.

Sakslased lasksid neid välja üle 7000,

millest enam kui 2000 jõudsid Londonini.

1942. a. oktoobris startis esmakordselt edukalt rakett,

mida seostatakse igavesti von Brauniga - V2.

Tõustes küll vaid 84 kilomeetrini, oli see siiski tuleviku verstapost.

12 meetri pikkune ja 1,5-meetrise läbimõõduga

V2 kaalus 62 tonni ning kandis tonni lõhkeainet.

Rakett V2 on iseenesest muljetavaldav relv

ning väidetavalt sai sellest alguse kogu raketitehnoloogia.

Ent raketi ümber oli kogu see infrastruktuur

ja rajatis, mis lubas sakslastel teha seda, mida nad tegid.

Raketti on vaja tankida,

see raketikütus on vaja valmis teha,

kõik vajalik tuleb kohale tuua, kõike on tarvis jälgida

ning panna see rakett üleüldse startima.

Ent Hitlerit ei huvitanud kosmoseuuringud,

tema vajas relvi.

Välja anti käsk saata V2-d surmava vihmana liitlaste peale,

ent raketid polnud veel kaugeltki mitte laitmatud relvad.

Raketid ei toiminud korralikult

esmakasutamisel polnud see relvasüsteem kaugeltki mitte valmis.

Raketi kogu testimist ja kasutamist

saatsid plahvatamised ja rikked.

Raketi arendamise ja testimise ajal sõdis Saksamaa Liitlastega.

Nii et kuigi V2 ei kasutatud põhjusel, mida saaks ülistada,

oli selle taga olev inseneritöö põhjalik ja väga muljetavaldav.

1944. a. toimus seitsmendal katsestendil ajalooline start

ning vertikaalselt välja lastud V2 sisenes kosmosesse.

Liikudes neljakordse helikiirusega,

kriiskasid von Brauni raketid peagi Londoni ja Antverpeni elanike pihta.

Ent vaatamata raketi võimsale hävitusjõule,

ei piisanud sellest sõja natside kasuks pööramiseks.

Hitler oli sisse võetud imerelvadest ning nende peale läks kogu raha.

Sellest oli kasu nii USA-le kui Liitlastele,

kuna rahast ei piisanud tankide ja infrastruktuuride ehitamiseks,

sõideti jalgratastega ja sõjaväljal polnud midagi kaasaegset

ning selles oli asja iroonia.

Lõppude lõpuks näitab ajalugu,

et natsid said II Maailmasõja lõpuks põhjalikult lüüa

ja V2 stardipaigad, nagu näiteks seitsmes katsestend, hävitati.

Ent tehnoloogia elas edasi, kui von Brauni sugused teadlased

hakkasid salajasi raketiplaane kaasa võttes tööle ameeriklaste heaks.

HÜLJATUD EHITISED

KOSMOSEMISSIOON

HÜLJATUD EHITISED

KOSMOSEMISSIOON

Alamogordos USA sõjaväe White Sandsi katsepolügooni keskel

asub teine V2 stardipaik.

See on stardikompleks number 33.

See 22 meetri pikkune rajatis seisab hüljatuna kõrbes

ja selle talasid on aastakümneid murendanud lendav liiv.

Kuidas sai White Sandsist koht, kust algas Ameerika tee tähtede poole?

Kosmoseprogrammi alguses

polnud selliseid suuri plaane, nagu inimese Kuule saatmine,

programm oli sõjaline. Raketid saadeti püstloodis kosmosesse

ja huvituti ja uuriti seda, kuidas need alla tulevad,

mõistmaks seda, kuidas seda infot saaks kasutada vaenlase ründamiseks

selline oli kosmoseprogrammi algus.

II Maailmasõja lõpu ajal oli olemas grupp visionääre,

kes oli saanud selgeks, et tulevase edu võtmeks on teadmised,

teadmised on tuumamaailmas ellu jäämise võtmeks

ning mahajäämus raketi- või tuumatehnoloogia alal

võib tähendada täielikku lüüasaamist.

White Sands kirjutas end ajalukku,

kui 16. juulil 1945. a. testiti siin kõige esimest tuumapommi.

Vaid nädal varem oli 7770 ruutkilomeetril loodud rajatis,

mis kandis tollal nime White Sandsi katsepolügoon.

Kui võrrelda V2 Ameerika esimese raketidisainiga,

siis oli V2 tehnoloogiliselt väga kaugel ees.

Meie rakett võis tol ajal kanda umbes 15 kg laadungit

ja viia selle 100-110 km kõrgusele atmosfääri.

V2 võis tõsta 900 kilogrammi 160 kilomeetri kõrgusele.

White Sandsi saabusid vagunid raketidetailidega

ning kümned teadlased, kes olid juhtinud.

Saksamaa V2 programmi.

Natsi-Saksamaa ülim saladus - tappev rakettpomm V2

pannakse USA inseneride poolt katsetamiseks kokku.

White Sandsi polügoonil New Mexicos Las Cruceses

tõstab geniaalne tõstenool paika 14 m surma ja hävingut,

mis võitlevad olulisuselt aatompommiga.

Ent kõige tähtsam V2 programmi osa, mis saabus,

polnud raketidetail, vaid V2 isa Werner von Braun.

Ent kas Hitleri kättemaksurelva looja oli selle töö jaoks õige mees?

Werner von Braun juhtis Saksa raketiprogrammi.

Ehk teisisõnu: kuidas tulistada teisi Maakeral asuvaid linnu?

Kui ta läks üle USA poolele,

andis ta nende programmile uskumatult suure hoo.

Ilma temata oleks see võtnud neil aastakümneid.

Ilma temata poleks nad mitte kuskile jõudnud.

Ma ei usu, et von Braun oli tulihingeline nats,

ta lõi V2 seetõttu, et ta oli mees, kes leiutas raketid.

Ameerikal oli eduka raketiprogrammi jaoks kõik vajalik olemas.

Neil olid raketid, millest õppida, mida uuesti ehitada,

nende insenerid võisid neid uurida ja analüüsida

ja neil olid olemas kogemustega saksa insenerid.

Saksa V2 programmi kogemused näitasid,

et tehnoloogia polnud kaugeltki mitte täiuslik.

Tulemusena konstrueeris USA sõjavägi vaatlushoone,

kust sai ohutult jälgida iga starti.

Hoone oli kaetud 8 meetri betooniga

ning talus 90 meetri kaugusel toimuvat V2 plahvatust

või kokkupõrget 160 kilomeetri kõrguselt kukkuva V2-ga.

See hoone ehitati V2 võimsuse tõttu

rakett kandis umbes 8600 kg kütust,

mis on äärmiselt plahvatusohtlik.

Paari V2 väljalaskmine ebaõnnestus,

miski süütas ühe paagi ja teine paak plahvatas

ning see plahvatus oli kolossaalne.

Inimeste kaitsmiseks olid ruumil 3 meetri paksused tugevdatud seinad.

V2 stardi edukuseks oli inimeste viibimine ruumis hädavajalik.

Seal olid juhtimiseksperdid, kontrolli-ja põlemiseeksperdid,

rajatise sõjaväeülemused.

Startide ajal asus selles ruumis

kogu V2-programmi ajutrust.

5, 4, 3, 2, 1, 0!

Rakett stardib!

Esmalt tundus, et sõjaväel oli katastroofi oodates õigus.

Ameerika esimene V2, mis startis 1946. a. aprillis,

tõusis vaid 5,6 kilomeetri kõrgusele ning muutus siis tulekeraks.

Kõik ootasid paar nädalat hiljem toimuvat järgmist starti

ning seekord ronis rakett 144 kilomeetri kõrgusele

ja kukkus siis 56 kilomeetri kaugusele.

Lennuväe film näitab lendavat raketti

ja siis võtab automaatselt üle lennukaamera.

Tohutu rakett jätab Maa selja taha kiirusega 1,2 kilomeetrit sekundis.

Raketi pöörlemine põhjustab Maa keerlemise objektiivi ees

ja kaamera filmib Maad 104 kilomeetri kõrguselt.

Horisont on 1158 kilomeetri kaugusel

ja Maakera kumerus on filmil hämmastavalt ilmne.

See oli esimene edukas suure raketi start Ameerika pinnalt,

mis tõukas Ameerika Ühendriigid kosmoseajastusse.

Ma oleksin tahtnud näha neid V2 esimesi starte White Sandsi baasist.

Minu jaoks oli see suure tundmatuse ja suure põnevuse ajajärk.

Ma ei kujuta ette, mida tundsid minusugused insenerid ja teadlased,

kes nende hämmastavate rakettidega kosmost puudutasid.

Me tahtsime näha tähti ja planeete ilma segava Maa atmosfäärita.

Kuna katsetused muutusid üha keerulisemateks,

oli selge, et 33. stardipaiga süsteemid ei tule nendega toime.

V2 startide jaoks oli tarvis luua täiesti uus struktuur.

Peagi sai see kõigi stardipaikade standardseks püsiseadmeks.

Esimeste V2 lendude puhul toodi rakett kohale Meillerwageniga,

algse saksa transpordisõidukiga.

See aeti püsti stardialusele

ning paari väikese redeli abil seati see valmis ja varustati kütusega,

paigutati instrumendid raketi tippu.

Probleem oli selles, et 1947. aastaks muutusid

instrumendid keerulisemateks, nende paigaldamine kestis kauem.

Sai selgeks, et tarvis on midagi toekamat.

1947. aastal toodi Californiast kohale portaalkraana.

See sai rööbastel ringi liikuda, platvormid paika panna,

teha raketi juures kõik vajaliku ja kui kõik oli tehtud,

tõsteti platvormid, toodi kraana eemale ja saadeti rakett minema.

Ent White Sands ei andnud tõuget vaid raketindusele,

see oli ka esimene koht, kust atmosfääri saadeti elusolendid.

Elusad ahvid.

V2 rakettide testimine

kosmoses oleva radiatsiooni suhtes arenes ajapikku.

Alguses olid lihtsad asjad nagu sipelgas või maisitera,

et näha, millist mõju avaldab kosmiline radiatsioon.

Ent peagi viis see ahvide kapslisse panemiseni

ja kosmosesse saatmiseni.

Tänapäevased loomakaitsjad oleksid kindlasti endast väljas,

aga tollal ei hoolinud mitte keegi, mitte keegi ei teadnud.

Probleem oli selles, et tol kaugel ajal ei jäänud ahvid ellu,

langevarjud, mis sõiduki alla pidid tooma, ei töötanud mitte kunagi.

HÜLJATUD EHITISED

KOSMOSEMISSIOON

HÜLJATUD EHITISED

KOSMOSEMISSIOON

50-ndate alguseks oli White Sands teinud suuri edusamme

ja pannud alguse kosmoseuuringute edasisele arengule.

Edukad V2-d olid ennast ammendanud,

kuid 33. stardikompleksi insenerid ja teadlased võisid uhkust tunda.

Need White Sandsi baasi esimesed raketid

on jäänud Apollo-missiooni fenomenaalse edu varju,

ent need varased projektid olid äärmiselt tähtsad.

Peale V2 programmi lõppu toimus ponnistus,

mis lõppes nõukogulaste võitmisega kosmoserallis.

Minu arust oli kõige tähtsam kogu asja uudsus.

Nad tegid midagi sellist, mida selles riigis poldud varem tehtud.

Me tegime seal teadust inimkonna heaks

ja minu arust pani just see teadlased pingutama.

V2 võis küll relvana läbi kukkuda,

kuid see triumfeeris esimese kosmosesõidukina.

White Sandsi laadsetes kohtades enam rakette ei konstrueeritud,

ent California Valgete mägede Barcrofti uurimisjaamas

toimus veel eksperimente ahvidega.

Taheti näha, kuidas elusolendid taluvad kosmosereise.

Kujutage pilti: on 60-ndad, seksuaalrevolutsioon.

Kui paljud ameeriklased teadsid,

et ahvid viidi 4,2 km kõrgusele mäele ja nendega tehti katseid,

et saada aimu, kuidas käivitada kosmoseprogrammi?

Kui nad oleksid seda teadnud, oleksid nad õudust tundnud.

Loomade kasutamine oli väga vajalik inimeste kosmosesse saatmiseks.

Selliseid eksperimente ei saanud vältida.

Ning muidugi kaasnesid nendega pidevalt surmad.

Inimeste puhul poleks see muidugi niisama lihtsalt läinud,

see oleks võinud kogu kosmoseprogrammile lõpu teha.

1950-ndate alguses oli Barcrofti jaam USA mereväe salastatud uurimisasutus.

Kui võeti vastu selle sulgemise otsus,

võttis rajatise üle California ülikool.

NASA kaasabil hakkas Barcroft mängima kosmoseprogrammis olulist rolli,

kasutades selleks unikaalset šimpansidekolooniat.

Ülikooli ajaloolane Daniel Pritchett paljastas nende unustatud loo.

See ehitati 1951. a. ning hakati koguma meteoroloogilisi andmeid,

siis hakati kasvatama laboriloomi,

hakati uurima šimpanside füsioloogiat,

kuna oli plaanis saata šimpansid enne inimesi kosmosesse.

Oli tarvis mõista šimpanside füsioloogiat ja luua jälgimisseadmed,

et saaks jälgida kosmoses viibivate šimpanside tervist ja seisundit.

Hami saaga: see šimpans on välja valitud ja põhjalikult uuritud

ning kannatlikult õpetatud aitama inimkonnal mõista,

kas elusolendid suudavad üle elada kosmoserännaku.

Maa peal loomadega asju tehes võib saada väärtuslikke andmeid,

kui simuleerida selliseid tingimusi, nagu need võiksid olla kosmoses.

Maa peal võib kontrollitud katsete abil palju õppida

ning polegi vaja välja saata kalleid rakette, mis ei pruugi tagasi tulla.

Kui tahad katsetada suurt kiirendust, võid teha seda loomadega.

Kui tahad testida rasket maandumist, siis teed seda loomade abil.

Kuigi olid olemas teadmised inimeste kohta suurtes kõrgustes,

ei teatud seda, kuidas käitub inimkeha kaalutuse tingimustes.

Sellised katsed võib läbi teha loomade peal

ning muidugi tuleks seda teha enne inimkatseid.

See on autentne reliikvia 60-ndate algusest,

ajast, mil me treenisime

šimpanse ja makaake kosmosesse minekuks.

See on 200-liitrine vaat, milles on väike pleksiklaasist iste

ja see on kosmosekapsli simulaator.

See on seestpoolt soojustatud, see on varustatud kateetritega,

mis olid kirurgiliselt loomadesse implanteeritud

ning selle sees harjusid nad sellega, mida pidid hakkama tegema kosmoses.

Šimpans suleti kapslisse

ja lennutati helikopteriga Barcrofti jaama.

See oli pika katseteseeria algus,

kus salvestati nende reageerimist stressile ja õhusurve muutumisele.

Me oleme Barcrofti jaama esimesel korrusel.

60-ndatel olid esimesel korrusel loomade kolooniad,

siin olid šimpansid ja makaagid,

siin uuriti nende loomade füsioloogiat

ja töötati välja telemeetriaseadmed

nende kehade ja tervise jälgimiseks.

Siin uuriti kõrguse mõju neile loomadele.

Siin neid treeniti, harjutati istuma väikestel toolidel,

kuna kosmosekapslites oli neil vähe ruumi.

Ameeriklaste lähenemine oli selline, et loomi saab treenida tegema asju,

mida inimesed võivad teha kosmoses - vajutada nuppe, tõmmata kange jne

ja seeläbi saab koguda andmeid, mis aitavad konstrueerida kabiini,

mida saab lõpuks kasutada inimese kosmosessesaatmiseks.

Erinevad riigid saatsid üles erinevaid loomi.

Mõnikord ilmsetel põhjustel, mõnikord mitte nii ilmsetel.

Kui sa tead, et loom ei tule tagasi, võid saata näiteks hiire.

Aga kui sa tahad katsetada ka suuremate loomadega,

siis venelased saatsid Sputnik 2-ga kosmosesse koer Laika.

Ja neil oli selline kord, et koerad võeti tänavalt.

Mõte oli selles, et võtta karmides tingimustes elanud loomad

nad on saanud vähe toitu ning vett ja seetõttu paremini kohased

eksperimendiks, mida taheti katsetada.

Võib simuleerida temperatuurimuutusi,

võib tsentrifuugi abil tekitada suuri koormusi, kuid kõike teha ei saa.

Me teeme ka tänapäeval katseid rahvusvahelises kosmosejaamas.

Astronaudid on selles mõttes katsejänesed.

Me püüame mõista, kuidas mõjutab inimkeha kaaluta olek,

kuidas mõjutab meid kosmiline radiatsioon.

Me püüame ikka veel mõista paljusid selliseid asju.

HÜLJATUD EHITISED

KOSMOSEMISSIOON

HÜLJATUD EHITISED

KOSMOSEMISSIOON

Šimpansid olid üks asi, aga kuidas on inimastronautidega?

Alates V2 stardikatsetuste algusest New Mexicos

püüdsid teadlased teada saada, kas mehitatud lennud on võimalikud.

See 9 m kõrgune aparaat annab teavet inimese reaktsiooni kohta

kõrgusemuutusele, kaalutusele ja vertikaalkiirenduse mõjudele.

Uuritakse kauakestva vibratsiooni füüsilisi ja füsioloogilisi mõjusid

ja hingamisaparaat mõõdab kopsude ning teiste elundite reaktsiooni.

1961. aastal tiirles nõukogulane Juri Gagarin Vostok 1-l Maa orbiidil

ning temast sai esimene inimene kosmoses.

USA-s tunti kohe vajadust võistelda NSVL-i saavutusega.

Ent nad ei võistelnud mitte ainult kosmoses.

Üks USA armee suurimaid uurimisrajatisi

on Arizonas asuv Yuma polügoon.

Keset kõrbet seisab üksildane suur kahur.

See on rekordeid purustav HARP superkahur,

mis oli aastakümneteks unustatud

ning alles nüüd paljastatakse selle oluline roll kosmoseuuringutes.

Mul polnud vähimatki aimu, et kosmosetehnoloogia

ei seisnud ainult tipptasemel rakettide kosmosessesaatmises.

See polnud nii. Kasutati ka sajanditevanust tehnoloogiat:

kahurit. Võta tohutu laeng ning saada see otse üles.

Millegi orbiidile saatmiseks kahuri kasutamine pole rumal mõte.

Tegelikult on see odav ja kindel viis millegi orbiidile saatmiseks.

Kahur oli oluline osa 60-ndatel toimunud katseteseerias,

mida nimetati Suurte kõrguste uurimise projektiks ehk HARP-iks.

Projekt oli ballistikaekspert Gerald Bulli vaimusünnitis

ja selle eesmärk oli muuta kosmoselend reaalsuseks.

Minu arust oli dr Gerald Bull kõige esmalt geenius.

Nii inseneri kui ka teadlasena tegi ta kogu aeg katseid.

Kui ta hakkas mõtlema kahuriga orbiidile laskmise tehnoloogiast,

tegid paljud tema kohta Jules Verne'i nalju,

teised ütlesid, et isegi kui seda saab teha, pole sellest kasu,

kui sul pole andmete Maale saatmiseks mingisugust telemeetriakomplekti.

Aga Bull tõestas, et nad eksivad.

Ta arvas, et superkahurite abil pääseb kosmosesse odavalt

ning selle programmi abil saadi väga palju teada.

Bulli kahuri sihtmärk oli ionosfäär.

See elektriliselt laetud õhukiht

mängib olulist osa ülipikamaaside võimalikkuses

ja võib mõjutada Maalt lahkuvate kosmoselaevade lendu.

Ajal, mil raketid oli väga kallid ja äärmiselt ebausaldusväärsed,

uskus Bull, et tema kahuritega välja- lastavate sensorite info on odavam.

Kui tahad kosmosetingimusi teada enne raketi väljalaskmist,

lased üles odavad sensorid ja saad teada, mis toimub

otse selles kohas, kuhu sa kavatsed lasta suure raketi

ning sa saad väga kindlalt väga väärtuslikke andmeid.

Bulli HARP-i kahuri projekt tasus end ära mitmel moel.

Jah, muidugi, sa võid koguda infot atmosfääri ülaosa kohta.

Ent lisaks saavutad sa strateegilise sõjaväelise eelise,

kuna sa saad teada, kuidas saata raketid oma vaenlase pihta

ning just see huvitas neid kõige rohkem.

Kuna oli kosmoseajastu algus, olid mõlemad tehnoloogiavalikud olulised.

Tehnoloogia väljus II Maailmasõjast ning leidis kasutust uutes piirides.

Päris täpselt ei teatud, mis sellest välja tuleb.

Nii on mõttekam rahastada korraga kahte väljundit

nii rakette kui ka suuri kahureid.

HARP kahur näitab Bulli geniaalsust suurte kahurite konstrueerimisel.

Yuma polügooni kahuriekspert Wayne Shilders

on uurinud selle rekordeidpurustava relva ajalugu ja ehitust.

Programm sai mereväelt kaks 400 mm relvatoru.

Üks oli 21 meetri pikkune, teine umbes 15 meetri pikkune.

Need keevitati keskelt kokku ja toestati pealisehitusega.

Kaks tükki on kokku keevitatud siit, kus on need suured poldid.

Pealisehitus ehitati selleks, et toru oleks jäigem,

tükid ei tuleks lahti ja see oleks vertikaalasendis tugevam,

kuna tulistamise ajal võib kahur veidi liikuda

ning sa ei taha, et toru vajuks longu.

Bulli kahuri jalas pidi olema erilise konstruktsiooniga,

mis lubaks sellel tulistada 85-kraadise nurga all.

Esimene kahur ehitati 1963. a. Barbadose saarel.

Kuna see asus ekvaatorist põhja pool,

sai raketid ilusti atmosfääri lasta ja hiljem merest üles korjata.

Kohalik ajaloolane Trevor Marshall on kursis Barbadose reaktsioonidega

tohutule kahurile, mis seniajani rannal roostetab.

1962. aastast kuni 70-ndateni

tulistati sellest kahurist enam kui 2000 korda.

Selle heli oli üsna vali, pauk oli kõva.

Barbadoslased tundsid seda pauku ka saare teises otsas.

Järelkajad olid kohutavad.

Majad vappusid vundamentidel, mõnesse majja tekkisid praod.

Barbadoslased tundsid, et see ei tee saarele head,

kuigi oli tundunud, et see tõstab Barbadose

maailmaprestiiži stratosfääri.

Millegi kosmosesse saatmiseks ei pea olema raketiteadlane.

Seda saab teha ka lihtsamalt - näiteks HARP kahuriga.

See peaaegu primitiivne tehnoloogia

oli äsja muutunud küllalt võimsaks,

et saata rakett 178 kilomeetrit otse üles.

Kuigi suurel kahuril on omad plussid, on sel ka negatiivne pool.

Millegi kiiresti kõrgele saatmiseks on vaja väga suurt kiirendust

ja nagu kogeti, ei pruugi objekt seda kiirendust taluda.

Ja siis on veel massiprobleem,

kuna selle tehnika abil ei saa välja saata väga raskeid asju,

nii et üles saab lasta vaid väikeseid objekte.

Et tuua atmosfääri ülakihist infot,

konstrueeris Bull revolutsioonilise viskeoda-kujulise raketi.

Rakett, nimega Martlet, kasutas ära II Maailmasõja aegse leiutise

mida kasutati ülikiire tankitõrjeraketi puhul - hülsi.

Martlet oli voolujoonelise kujuga, see nägi välja nagu uimedega nool.

Hülsi mõte oli ära täita toru sisemuses olev tühimik.

Antud juhul kasutati vineeri, iga kolmandikku nimetati pedaaliks.

Gaasid lükkasid selle torust välja ja pedaalid kukkusid küljest.

Järele jäi voolujooneline kuju, mille ninas asus telemeetriapakett

ja ahtrisse võis vastavalt katse eesmärgile panna erinevaid materjale.

See oli detailne tehnika ja mulle meeldib selle juures see,

kuidas primitiivsele tehnoloogiale lisati kaasaegne tehnika,

et raketti kõrgele saates saavutada midagi rekordeidpurustavat.

Martleti ionosfääri saatmiseks oli vaja tohutut tõukejõudu.

Iga start saavutati tohutute jõududega HARP kahuris.

Te näete selle avause suurust ja kruvisid selle lukustamiseks.

Juba selle pikkus näitab, et selle avause mass

pidi toime tulema tulistamise laengute ja survetega.

Katsetuste ajal võis surve ulatuda 3400 atmosfäärini.

Tuleb mõelda materjalide peale,

vajaliku tõukejõu saamiseks vajaliku plahvatuse peale,

tuleb veenduda, et tagasilöök ei rebiks kahurit tükkideks

ja et sul oleks küllalt pikk toru, et saata midagi sellist kõrgele üles.

Mõtlemist on palju

ja selle saavutamiseks on vaja palju mõttetööd ja konstrueerimist,

aga sisimas on see tehnika lihtne ja ma armastan seda.

Peale edu Barbadosel

rajati teine HARP USA sõjaväe Yuma polügoonile

ja seal püstitas Gerald Bull tänaseni püsiva rekordi.

18. novembril 1966. aastal

andis Arizona kahur Martletile kiiruse 2,1 kilomeetrit sekundis

ja see tõusis 178 kilomeetri kõrgusele kosmosesse.

Aga täna seisab see määrituna ja tulistamisvalmina Arizona kõrbes,

nii et kui aeg on käes, võib see taas tähti sihtida.

Ka praegu uuritakse Barcrofti jaamas elu suurtes kõrgustes,

kuid šimpanse kasutav kosmoseprogramm on ammuilma maha jäetud.

Raketitehnoloogia on jätnud V2 kaugele selja taha

ning ajaloolised 7. katsestend ja 33. stardikompleks on hüljatud.

Kosmoseuurimisel on nüüd uued eesmärgid.

Praegu keskendutakse kosmoses kulude vähendamisele

ja me kasutame kosmost igapäevaselt nii mitmel moel,

et see aitab sellega toime tulla.

Space X hoiab kulusid kokku korduvalt kasutatavate rakettidega.

Kosmoseuurimise tulevik võib sõltuda

investeerimisest tehnoloogiatesse, millest me veel midagi ei tea.

Samas võib see sõltuda ka millestki lihtsamast,

võibolla isegi millestki nii primitiivsest nagu HARP kahur.

Ma ei ütle, et inimene saadetakse Marsile kahuriga, seda ei juhtu,

aga kui orbiidile on vaja saata laadungeid ja objekte,

mida seal kokku monteeritakse, et siis kaugemale saata

ja kui on tarvis kosmost uurida rohkem, kui me seda teinud oleme,

ning see teeb rõõmsaks, kui kokku saavad

kombinatsioon tehnoloogiast ning tehnikaajastust,

et anda meile midagi, mida hetkel pole veel olemaski.