Original subtitles

Kunagi olid need planeedi kõige edumeelsemad ehitised ja rajatised.

Konstrueerimise ja ehitamise parimad saavutused.

Täna on nad hüljatud, saastatud ja surmavad.

Neid tühje hooneid täidavad reaalsete inimeste kadunud elusid,

jättes paljud küsimused vastusteta ja saladused lahendamata.

Tänases saates uurime maailma kõige kummalisemaid hüljatud ehitisi,

mis lõid tühjad Vaiksed linnad.

Me küsime: miks sai hüljatud õhuväebaasist keelatud ala?

Zeljava on saladusega kaetud maa-alune õhuväebaas.

See on selline koht, mis pidi paberil väga hea välja nägema.

Peidame lennuvälja mäe sisse, siis ei näe seda mitte keegi.

Mägi pidi seda kaitsma tuumarelva vastu, mis heideti Hiroshimale.

Kuidas sai Jaapani tillukesest kaevandussaarest

planeedi kõige ülerahvastatum koht?

See on üks Maa kõige klaustrofoobsemaid kohti.

Tillukeses kogukonnas elas üle 5000 inimese.

Tegelikult said nad saare pinda üsna hõlpsasti suurendada,

kuna selleks vajalikud materjalid saadi maa seest.

Saare kõrvale merre kaevati 200 meetri sügavune kaevandus

see on uskumatu insenertehniline saavutus.

Kas Nõukogude Liidu mudellinna tänavate paigutusest

sai selle elanikkonna jaoks elu ja surma küsimuseks?

Hüljatud linn Pripjat on tänapäevane Pompei.

Elu muutus üleöö väga kiiresti ja see oli väga halb.

See oli lahutamatult seotud Tšernobõli tuumakatastroofiga,

ent seda tuleb võtta nii, nagu see oli kavatsetud.

Tol ajal oli Nõukogude unistus ja inimesed tahtsid sellest osa saada.

Ning kuidas tegi natsi-Saksamaa kuurordist mõttekontrollirajatise?

Prora oli viimane element, ideoloogiline puuduv tükk,

mis pidi tagama selle, et kõik mõtleksid ühtemoodi.

See oli mõttekontroll oma parimal kujul.

HÜLJATUD EHITISED

VAIKSED LINNAD

Üks ajaloo võikamaid ja unustatumaid hüljatud kogukondi

asub Põhja-Saksamaal Balti mere Rügeni saarel.

Rannikut ääristavate mändide taga on peidus tohutu hoone

Hitleri natsirežiimi unustatud jäänuk.

Olles üks kõige pikemaid hooneid, mis Euroopas konstrueeritud,

domineerib selle tohutu mass rahumeelse maastiku kohal.

Selle nimi on Prora ja see ehitati kuurordiks tuhandetele sakslastele.

Ent kuidas see tohutu struktuur siia sai

ja mis oli selle tõeline, võigas otstarve?

Prora kuurort on kui tänapäevane tahteallutusekeskus.

Töölised pidid siin puhkama, kuid mis toimus tegelikult?

Inimesi äratasid valuhääldajad, mis ütlesid, mida teha,

kuidas ja millal seda teha, kõik sõid ühel ajal,

niinimetatud vabal ajal vaatasid kõik samu propagandafilme

ja lugesid ühte ja sama propagandakirjandust.

Arvestades Prora kompleksile kulutatud aega ja raha,

on mõistetav, et see projekt oli natside jaoks eluliselt oluline.

See oli pikaajaline projekt, mis pidi looma ülemrassi,

kes mõtleks natside moodi.

Katja Lucke on kohalik ajaloolane ja selle koha ekspert.

Ta avastas, et kuigi Prora oli tööstustööliste kuurort,

oli selle tõeline roll Hitleri Saksamaal palju hämaram.

Siin kontrolliti ja manipuleeriti inimesi

vastavalt natsiideoloogiale.

Natsidel tuli mõte ehitada mere äärde kuurort,

täpsemalt saksa tööliste jaoks,

kellel polnud palju raha,

et ka nemad saaksid mere ääres puhata.

Idee oli selles, et inimesed saaksid maksimaalselt puhata ja taastuda,

ilma et neil oleks hetkegi vaba aega.

Olemaks terve ja tugev sõja jaoks, saavutamaks paremaid töötulemusi

ja olemaks tegelikult vormis massimõrva jaoks.

Ent kuidas sai tavaline puhkelaager

mängida rolli Hitleri genotsiidi- ja maailmavalitsemiseplaanis?

Prora kontseptsioon algas organisatsioonist Kraft Durch Freude

ehk "Tugevus rõõmu kaudu".

Seda juhtis tippnats Robert Ley

ja pealtnäha pakkus "Tugevus rõõmu kaudu" vaid subsideeritud puhkust

miljonitele madalapalgalistele saksa tööstustöölistele.

Ent selle tõeline ülesanne oli ühendada nad Hitleri selja taha.

"Tugevusel rõõmu kaudu" olid sellega väga suured plaanid,

nad tahtsid siduda inimesi natsirežiimi selja taha

ja veelgi enam, inimestele püüti teha ajuloputust

ning valmistada neid ette võimalikuks sõjaks.

Prora puhul plaanis Ley minna veelgi kaugemale

kui organiseeritud ajaviited, millega "Tugevus rõõmu kaudu" seni tegeles,

Tohutu kompleks pakkus inimestele kõiki võimalusi puhkamiseks.

Kolmanda Reichi jaoks relvade valmistamisest

ujumisbasseinid, kino, keeglisaalid, kohvikud ja kabareed.

Ent kõikide tegevuste taustaks oli vahetpidamatu propaganda.

Oma kavatsustelt oli see kompleks oma ajast kaugel ees.

Jah, see oli üsnagi spartalik, kuid samal ajal võimas kompleks,

kuhu oli muidugi sisse ehitatud kontrollielement.

Ent keskmise saksa töölise jaoks oli see kui Nirvaana.

Nad tulid tööstuslinnadest ja polnud mitte kunagi merd näinud,

nii et selle külgetõmmet võib mõista.

Selle eesmärk oli panna laevalt tulijaid ütlema:

"Oo, see on fantastiline".

Seal pidi olema palju natsionalismi.

Võiks lausa öelda, et see on kivisse raiutud natsiideoloogia.

Tegelikult me võime kivis näha seda,

kuidas natsid kujutasid ette inimkommuuni.

Programm kestaks terve päeva ja algaks hommikuse kogunemisega,

järgneks meres ujumine, lõuna ja lõputseremoonia.

Kõik oleks üksikasjalikult organiseeritud.

4,5 km pikkune hoone oli jagatud 8-ks 6-korruseliseks majutusplokiks,

kõik ehitatud raudbetoonist, mis oli tol ajal suur uuendus.

See oli midagi ennenägematut,

nii et sellega kaasnes mulje: "Oo, see on moodne tehnoloogia,

see on edasiminek, me oleme siin esirinnas."

Raudbetoon võib tänapäeval tunduda igav,

kuid tol ajal oli see väga põnev.

Igas plokis oli mitukümmend merevaatega tuba,

kõik teadlikult üsna lihtsa konstruktsiooniga.

Proras polnud oluline mitte luksus, vaid võim.

Suured fuajeed pidid jätma sama mulje nagu Nürnbergi staadion.

See ruum kuulub vastuvõtuhalli juurde.

See on kõrge ja pidi mõjutama ja hirmutama töölisi, kes siia tulid.

See on üks võimalus suure mõju avaldamiseks.

Siia tulles tundsid sa end heitununa,

ent olid samal ajal elevil nii suure idee osaks olemisest.

Nii toimis manipuleerimine.

Ma ei usu, et 1930-ndatel võis näha ehitist,

mis näeks välja nagu Prora ja mitte olla sellest rabatud,

mitte mõelda: "Oo, see juba on midagi ja see on meie oma."

Prora kompleksi tähtis osa pidi olema tohutu auditoorium,

mis võis samaaegselt mahutada 20000 turisti.

See on karm, see esindab kõike, mis on suur nn aaria rassi juures

ja see oli konstrueeritud emiteerima rahvuslikku hukust

ja sa pidid uskuma, et sellel on see mõju.

Me loome tohutuid saale juba väga pikka aega,

roomlased tulid sellega eriti hästi toime,

nendes on kümned tuhanded inimesed üsna väikese pinna peal.

Ma usun, et sinu ees olev vaade oleks üsna hüpnotiseeriv

ning võibolla see psühholoogiline efekt töötaski Hitleri kasuks.

See on üks suuremaid natside ehituspärandeid,

kuigi see hoone ei hakanudki plaanitud moel funktsioneerima.

Sa hakkad mõistma, mida tähendas nende ideoloogiaga harjumine.

Sõja lõpuks võtsid Prora üle sissetungivad vene väed,

kes muutsid selle kommunistliku režiimi vastaste sõjaväevanglaks.

Berliini müüri langemisel 1990-ndatel Prora hüljati

ja alles hiljuti hakati seda taastama merevaatega luksuskorteriteks.

Paljud arvavad, et kompleks tuleks maatasa teha.

Unustagem see tahteallutusprogramm,

see kuulub meie hämarasse minevikku ja mingem edasi.

Fakt, et see renoveeritakse nüüd luksuslikeks kodudeks,

sümboliseerib omal moel kapitalismi võitu.

Iroonilisel moel tähistab see seda, mida näeme neil õnnelikel plakatitel,

kuid hoopis teisel põhjusel.

HÜLJATUD EHITISED

VAIKSED LINNAD

HÜLJATUD EHITISED

VAIKSED LINNAD

Raudbetoon, uuendus, mida kasutati Proras,

aitas ehitada kodu ka tervele kogukonnale,

mis laiub Jaapani edelarannikul Nagasaki sadama lähedal.

See on väike Hashima saar.

140 aastat tagasi oli see vaid kitsas merest väljaulatuv seljandik.

Ent kui 19. sajandi lõpus sealt kivisütt leiti,

kasvas saar maaparanduse abil suuremaks,

et mahutada tohutu arv kaevureid ja toetusrajatisi.

Kuidas sai sellest maailma kõige ülerahvastatum linn

ja miks see lõpuks maha jäeti?

Merelt maa juurde võtmine on suur insenertehniline väljakutse,

kuna töötada tuleb veega, mis liigub.

See tõuseb ja langeb, see võib olla happeline ja soolane,

see kulutab inimeste poolt valmistatud materjalid üsna ruttu.

Ning sa püüad tuua kohale hunnikute viisi uut materjali,

kuhjata selle liikuvasse keskkonda

ja luua kindla struktuuri, kus sa saaksid elada ja töötada

ja selle peale tohutuid ehitisi püstitada.

Hashimat nimetati põhjusega roheluseta saareks.

See on üks Maa klaustrofoobsemaid kohti.

Kitsas ja tillukeses kogukonnas viibib üle 5000 inimese.

Ent nad harjusid sellega ja tundsid ennast mandrile minnes ebamugavalt.

Tänapäevased turistid ei jõua ära oodata, mil siit minema saavad.

Kohapeal nimetatakse Hashimat Gunkanjimaks - lahingulaevasaareks.

Tomoji Kobata on endine söekaevur, kes töötas saarel,

kuni see 1974. aastal suleti.

Tomoji mäletab väga hästi, kuidas ta esmakordselt siia tuli.

Kui ma saart esimest korda laeva pardalt nägin.

Tundus mulle, et see saar meenutab sõjalaeva.

Maabudes ei näinud ma kogu saart.

Ma vaatasin kontoriaknast ja nägin söemäge,

šahte ja töötavaid kaevureid.

Ma nägin, et see on söesaar.

Hashima all avastati väga rikas söesoon

ja insenerid valmistasid selle äratoomiseks 200 m pikkuse šahti.

Tihtipeale olid töötingimused nii sügaval mere all talumatud.

Maa-alune oli väga ohtlik koht.

Laest kukkus kive.

See oli nagu raske töö tegemine aurusaunas.

Kuna saar tootis üha rohkem sütt,

oli selle maa alt välja toomiseks vaja üha rohkem töölisi

ja ruumi oli üha vähem.

See oli suur logistiline väljakutse.

Minu arust on Hashima uskumatu insenertehniline saavutus.

Väikese saare kõrvale merre

oli vaja kaevata 200 meetri sügavune kaevandus

ja mõteldi: "Mul on kaevandus, kust tuleb välja materjali,

kuhu ma selle panen ja kellele müün?" Seda pole mitte kuskile panna.

Niisiis tuleb mõelda, kuidas seda transportida,

kui lähedale saab laevad tuua, kuidas panna materjal laevadele

ja siis laotavad laevad selle jälle maa peale tagasi.

See on suur logistiline väljakutse

ja minu arust said nad sellega päris hästi hakkama.

Hashima juures on juures on hämmastav see, et see on isepaljunev üksus

mida sügavamale sa kaevad, seda rohkem materjali tood üles.

Sa kasutad seda täidisena ja teed oma saare veidi suuremaks,

et majutada rohkem kaevureid, et saaks veel sügavamale kaevata.

See käib muudkui ringi ja kus see lõpuks peatub?

Aastate jooksul kasvas tööjõud tohutult,

muuli laiendati saare suurendamiseks

ja tormide eest kaitsmiseks.

Tundub, et raudbetoon mõeldi välja just selleks,

et ehitada midagi sellist, nagu väikesel Hashima saarel.

Sul on vähe ruumi ja palju materjali, millest sa ehitama hakkad,

nii raudbetoon on parim lahendus - valad selle sinna, kuhu tarvis

ja kui see on tardunud, on töö tehtud.

Esimese asjana üllatasid mind raudbetoonist eluhooned.

Ma ei teadnud saarest eriti midagi.

Ma ei osanud arvata, et näen saare peal

nii palju kõrgeid betoonist eluhooneid.

Elumajade kaevanduse lähedale toomine on inseneri jaoks raske ülesanne,

kuna maa all toimub palju asju - neid pole näha, kuid need on olemas.

Sa eemaldad maapinna sealt, kuhu tuleb vundament,

võtad materjali vähemaks ja nõrgestad nõnda maapinda

ja püüad siis selle peale ehitada suuri struktuure,

nii et vundament tuleb teha võimalikult tugev ja stabiilne.

Hashima jaoks oli oluline ka see, et raudbetoon on tulekindel.

Raudbetooni ei saa põlema panna

ja kui tegemist on söekaevandusega, siis on see ilmselt parim materjal.

1960-ndatel ja 1970-ndate alguses oli kaevanduse toodang suurim.

Kõrghetkel oli saarel 5000 kaevurit,

kes tootsid aastas peaaegu 500 000 tonni sütt.

Saar oli ülerahvastatud, lärmakas ja saastatud.

Minoro Kinoshita sündis Hashimal ja mäletab sealseid tingimusi hästi.

Seal oli väga palju inimesi.

Neid oli uskumatult palju. Valitses kaos.

Meie elasime 30. hoones.

Meid oli peres neli inimest ja me elasime ühes toas.

Tuba oli väga väike.

See oli tõepoolest väga väike.

Vaatamata karmidele tingimustele jäid Hashima inimesed ellu

ja õppisid kohanduma oma unikaalse olukorraga.

Saarel olid lasteaed, algkool, põhikool,

haigla, Pachinko salong, baar, juuksur ja lillepood.

Kõrghoonetes polnud lifte.

Nii liikusid inimesed ringi horisontaalselt

ja selle jaoks oli palju jalakäijateteid.

Ümber elumajade minekuks ei mindud trepist alla

liiguti horisontaalselt korterite vahel.

Võibolla on Hashimal element,

selline inimfaktor ja üleüldine heaolu

ja see, et sul pole ruumi ja rahvast on liiga palju,

ma ei tea, kas selle peale üldse mõeldigi.

Kõik pidi olema funktsionaalne. Hashima pidi olema funktsionaalne

ja ma ei tea, kas peale töö efektiivsuse muu peale mõeldigi.

Vaatamata ebainimlikele tingimustele saarel,

olid lapsed need, kes pidevalt leidsid lahendused probleemidele.

Lapsed rakendasid siin mängimiseks oma ajusid.

Nad mängisid treppidel kaarte,

mängisid kuulimängu, kui leidsid vaba koha.

Hoonete katused olid nende mängumaa.

Me leidsime oma meetodi pesapalli mängimiseks,

saarel mängimiseks pidime kasutama enda,

mitte kellegi teise ajusid.

Saare elanikkond oli kasvanud 5500 inimeseni

kes olid mahutatud 160 000 ruutmeetrisele saarele,

tehes sellest planeedi kõige tihedamini asutatud paiga.

Hashima kaevandus suleti 1974. aastal.

Oma 84 aastase ajaloo jooksul

tootis Hashima kaevandus tervelt 16,5 miljonit tonni sütt,

ent lõpuks maardlad ammendati.

Kui saare süda peatus, suri ka kogukond

ja Hashima jäeti loodusjõudude meelevalda.

HÜLJATUD EHITISED

VAIKSED LINNAD

HÜLJATUD EHITISED

VAIKSED LINNAD

Pripjati linn, endise Nõukogude Liidu uhkus,

on samamoodi loodusjõudude meelevalda jäetud.

Ent miks oli selle uus disain nii tähtis, kui asjad valesti läksid?

Pripjat pidi pakkuma nüüdisaegsed elamisvõimalused

lähedalasuva Tšernobõli tuumaelektrijaama töötajaile.

Nüüd seisab see hüljatuna Ukraina männimetsades,

seda valvavad relvastatud valvurid ja kaitsevad turvabarjäärid.

Hoiatus selle kohta, kui kiiresti saab unistusest luupainaja.

Hüljatud linn Pripjat on tänapäevane Pompei.

Üleöö, isegi mõne tunni jooksul, muutus elu.

Te näete tohutut ratast,

kus kohalikud said puhata, te näete laste mänguasju.

Te mõistate, et midagi juhtus väga kiiresti ja see oli väga halb.

Tšernobõli tuumaelektrijaamas 1986. a. aprillis toimunud plahvatus

vallandas atmosfääri radioaktiivsete jäätmete voo.

Saastus tohutu osa Ukrainat, Valgevenet ning Venemaad

ja radiatsioonitase tõusis terves Euroopas.

Iroonia on selles, et piirkonnast on saanud populaarne turismiala.

Miks? Ma usun, et põhjuseks on morbiidne uudishimu,

on vaadatud palju B-kategooria filme ja tahetakse näha päriselus,

mis juhtub suuremal skaalal, kui miski läheb väga valesti.

Pripjat oli vaid 3 kilomeetri kaugusel Tšernobõlist

ja selle tapvast radioaktiivsest pilvest.

Katastroofi ajal oli see koduks peaaegu 50 000 inimesele.

Praegu on lihtne vaadata Pripjati ja mõelda, et see on katastroofilinn.

See on seotud tuumakastroofiga ja asub otse Tšernobõli tee ääres.

Aga seda tuleb vaadata sellisena, nagu see oli mõeldud

ja milline elu oli seal enne katastroofi.

Ikoonilised kujutised, mida me Pripjati puhul ette kujutame

vaateratas, mis on ikka veel alles ja pehkib,

maas vedelevad gaasimaskid,

kõik need räägivad ühte lugu ja sa näed seda pehkimist vaadates.

Tol ajal, kui see toimis ja funktsioneeris,

oli see Nõukogude unistus ja inimesed tahtsid selles osaleda.

Kui Pripjat 1970. a. Tšernobõli tööliste majutamiseks asutati,

pidi see olema kogu Nõukogude Liidu näidislinn,

mis reklaamiks tuumaenergia rahumeelset kasutamist

ja oleks linnaplaneerimise mudel.

Giid Sergei Tšernov nägi Pripjati esmakordselt noore mehena

ja ta ei kahelnud, et see on tulevikulinn.

Linn ei saanudki valmis. Kogu ehitus oli ette plaanitud.

See oli õitsev linn.

See oli esimene koht, mida ma elu jooksul nägin.

Seal oli nii palju roose ja lapsi.

Linnaplaneerijail oli lõputult ruumi ja nad kasutasid selle ära.

Elamukvartaleid eraldasid pargid ning aiad

ja kuna keskmine vanus oli alla 30, oli linnas palju spordirajatisi.

Pripjati süda oli linna keskväljak.

Praegu oleme me keskväljakul

ja meie ees olev maja on kultuurimaja ja selle nimi oli Energeetik.

Meist paremal on hotell. Selle nimi oli Polissija.

Plahvatuse ajal oli see moodne ja kaasaegne hotell.

Ja seal on viiekorruseline maja, millel olev loosung ütleb:

"Las aatom olla pigem tööline kui sõdur."

Uus mudellinn ülistas sotsialismi triumfi

ning peagi sai valmis selle eksisteerimise põhjus.

Tšernobõli elektrijaama esimene reaktor valmis 1977. a.

1983. aastaks töötasid kõik neli reaktorit.

1986. aasta 26. aprilli hommikul kell 1.23,

purunes Pripjati helge tulevik.

Plahvatas neljas reaktor ja külvas radiatsiooni üle terve Euroopa.

Kaks reaktorit olid lõplikult suletud.

See on maailma kõige suurem tuumaavarii.

Plahvatus Tšernobõli neljandas reaktoris

paiskas välja tohutu hulga radioaktiivset materjali,

ent Pripjati elanikke ei hoiatatud.

Mõne tunni jooksul hakkasid inimesed haigestuma.

Möödus veel päev, enne kui võimud andsid käsu linna evakueerimiseks.

Sajad autod ja bussid saabusid Pripjati elanikke ära viima.

Neile öeldi, et nad lahkuvad vaid mõneks päevaks.

Pripjati tohutute avenüüde ja avatud ruumidega planeering

aitas järgmise 48 tunni jooksul toimuvale aktiivselt kaasa.

Kogu elanikkond, ligi 50 000 inimest, tuli linnast minema viia.

Kui proovida seda teha orgaaniliselt kasvanud kogumis,

kus on kitsad tänavad ja igal pool põiktänavad,

on see palju keerulisem, see oleks kuratlik väljakutse.

Võttes struktuuri ja jaotades ära ning planeerides evakuatsiooni

ning omades artereid, mida mööda inimesed minema viia,

see tegi evakueerimise palju efektiivsemaks.

Vaid 48 tunniga evakueeriti 53 000 inimest.

Pripjatist ja sellega piirnevatelt aladelt.

Inimeste saastunud alalt eemale hoidmiseks

pandi paika 2500 ruutkilomeetrine keelutsoon.

HÜLJATUD EHITISED

VAIKSED LINNAD

HÜLJATUD EHITISED

VAIKSED LINNAD

Pripjati hävimine sellele elu andnud aatomijõu läbi oli irooniline.

500 km lõunas on teine Külma sõja aegne kommuun,

mis oleks kergesti talunud radioaktiivseid sademeid,

ent osutus olevat haavatav kodusõja kibedale vihkamisele.

1958. aastal mõistsid Jugoslaavia edelaosas elavad inimesed,

et piirkonnas toimuvad intensiivsed ehitustööd.

Salastatus oli nii tugev, et kohalikel polnud aimugi,

et üks Euroopa suurimaid ja kallimaid ehitusi

leiab aset otse nende tagahoovis.

Zeljava maa-alune lennuväebaas.

Zeljava on selline koht, mis pidi paberil väga hea välja nägema.

Peidame lennuvälja mäe sisse.

Mitte keegi ei näe seda.

See polnud tegelikult ebatavaline. Euroopas oli teisigi kohti,

näiteks Šveitsis ja Itaalias, kus olid samalaadsed projektid.

Tegelikult kasutasid venelased ja USA kogu külma sõja ajal

õhusõidukite tugevdatud varjualuseid lennukite varjamiseks

ja kaitseks taktikaliste tuumarelvade eest.

Linnauurija Goran Les on hüljatud sõjaväebaaside ekspert

ning on Zeljava baasi põhjalikult uurinud.

Külma sõjal oli selle lennuvälja ja lennuväebaasi põhiline eesmärk

tõrjuda algset rünnakut Nõukogude Liidu või Lääne poolt.

Seetõttu ehitati see siia eraldatud asukohta.

Lõuna poolt kaitses seda mägi

ja põhjakülje moodustas platoo, millelt oli hea nähtavus.

Lennukite maa alla peitmine tundub olevat hea mõte,

aga Zeljavas kulus tervelt 20 aastat,

et kaevata mäe sisse 3 kilomeetri pikkune tunnel.

Zeljavast pidi saama Jugoslaavia õhujõudude nurgakivi.

Et baasi saaks kasutada kolm hävitajate eskadrilli,

ehitati viis kahe kilomeetri pikkust maandumisrada.

Probleemid algasid siis, kui hakati mäe sisse tunnelit süvistama.

Kui Zeljavas hakati mäe sisse tunneleid rajama,

avastati üllatusega, et kaljus on looduslikud koopad,

see polnud nii kindel mägi, nagu see arvati olevat.

Nii esitati neile väljakutse - kuidas jätkata tunnelit läbi õhu.

Nad pidid nende kohtade konstruktsiooni ümber tegema,

pikendama tunneli läbi nende koobaste õhu,

selle asemel, et ehitada see läbi kalju.

Nõnda õppisid insenerid töö käigus

ja just sellepärast kasutasid nad betooni, et tugevdada mäge

ja luua suured ruumid, mida nad vajasid oma lennukite hoidmiseks.

Kaljusse süvistati angaarid 80 õhusõiduki tarbeks,

samuti komando-ja kontrollrajatiste, generaatorite,

pommi-ja kütuseladude ning tuhande inimese eluruumide jaoks.

Tuumaplahvatuse mõjude vähendamiseks lisati erilised seaded.

Kogu sissepääs on plahvatuskamber, mis pöörab 90 kraadi all kõrvale,

tuumaplahvatuse jõud neeldub selles kambris

enne peatunnelisse sisenemist.

Katusel näete neid betoonist diafragmasid,

mis olid mõeldud plahvatust peegeldama.

Tagumine uks paikneb selle kumera tunneli lõpus.

See saja tonni raskune betoonist liigutatav uks.

Lennuväe maa alla paigutamine kaitseb seda igasuguse rünnaku

või plahvatuse eest, mis mõjutab seda otseselt.

Aga lennukite maa alla matmine,

jah, siin on kaitseks pea kohal olev mägi,

ent kui plahvatus toimuks mõne avause juures,

mille kaudu käiakse sisse ja välja,

siis tunnelid suurendavad ja suunavad plahvatuse

just selle asja poole, mida sa kaitsta püüad.

Zeljava võis end maailmast eraldada terveks kuuks

ja siiski kasutada oma viit maandumisrada.

Baas pidi taluma 20-kilose tuumarelva mõju

sama suure purustusjõuga pomm hävitas Nagasaki linna.

Lennukeid hoiti nende õhukindlate uste taga,

need olid reastatud üksteise taha

ja see lennuk, mis pidi lendama minema,

veeti lennuraja algusesse ning startis sealt.

See kuju oli sihilikult ehitatud mahutama lennukit Mig-21,

kuna sellel oli üks vertikaalne stabilisaator,

nii pääses see betoonkilbi alt läbi.

Kas need liikuvate betoonkaitsetega tunnelid

oleks tõesti takistanud tuumaplahvatuse

tohutut plahvatusjõudu mäe sisse tungimast?

Me ei tea seda, kuna mäge ei rünnatud.

Aga see pidi kaitsma sellise tuumapommi eest,

nagu see heideti Hiroshimale, ent pommid muutusid palju võimsamateks.

Tuleb mõelda ka kogu selle operatsiooni logistika peale.

1000 inimest võisid mäe sees kuu aega elada,

aga kui sa peale tuumarünnakut välja tuled, kas sa jääd elama?

Mis edasi? Kelle vastu sa lennukid saadad, kui pole enam mitte kedagi?

Ja kõik see polnud odav.

Zeljava ehitamine maksis kuus miljardit dollarit,

tehes sellest sõjajärgse Euroopa ühe kalleima ehituse.

Ent vaatamata tohutule aja ja raha raiskamisele,

mis tegi Zeljavast Jugoslaavia suurima lennuväebaasi

ning ühe suurima Euroopas, oli see kõik ilma asjata.

Kui Jugoslaavia 1991. aastal lagunes,

võitlesid rivaalitsevad jõud lennuväebaasi pärast.

Kui Bosnia väed olid piirkonda üle võtmas,

mineerisid nad lennuvälja ümbruse, et relvajõud seda tagasi ei võtaks.

Serblased detoneerisid suure hulga lõhkeaineid,

mis olid maetud lennuradadele ja tunnelite sisse.

Baas hävis täielikult peale ühte aastat lahingutes osalemist.

Kui arvestada selle tohutut maksumust

ja fakti, et seda kasutati vaid.

Jugoslaavia rahva vastu kodusõjas 1990-ndate alguses,

siis oli see suur valge elevant sõjaväeobjektide seas.

Rikutud tunnelite ja mineeritud lennuradadega Zeljava hüljati.

Tänapäeval riskivad vähesed inimesed siseneda

selle millalgi muljetavaldav olnud sõjaväebaasi saastunud tunnelitesse.

Zeljavat võib pidada Külma sõja paranoia ajastuks.

See oli aastakümnete eest kaetud sellise salastatusega,

et liigsete ettevalmistuste tõttu ei saa see olla turismisihtpunktiks,

elu kaotamise vältimiseks tuleb siia tulla äärmise ettevaatusega.

Kohad nagu tohutu Prora ehitis, tilluke betooniga kaetud Hashima,

rohtukasvanud Pripjati tänavad ja Zeljava tunnelitevõrgustik

näitavad seda, kuidas insenerid said võitu väljakutsetest

teha elu võimalikuks ebatavalistes kohtades.

Arusaam mahajäetud kogukonnast - kummituslinnast

jätab meile tunde, et mis siin valesti läks?

Mis juhtus, et see hüljati? Kas see võib uuesti juhtuda?

See tekitab tunde, milline oleks elu postapokalüptilises maailmas.

Mõned neist hüljatud kummituslinnadest saavad uue elu.

Ma kujutan alati ette, kuidas ehitisi ühendavad futuristlikud õhusillad

ja see on hämmastav, et Hashima tegi seda aastakümneid tagasi.

On see pilguheit minevikku või tulevikku?

Elanikkond kasvab hüppeliselt,

nii et see on vaade sellele, kellena ja kuidas me elama hakkame,

ent samuti sellele, kuidas me hääbuda võime.

Pripjatis saavad turistid vaadata ajas tardunud Nõukogude linna,

ning peale tuuri lõppemist järgneb radiatsioonikontrolli põnevus.

Mõte pole selles, et minna vaatama, kuidas elasid inimesed, keda pole.

Küsimus on hoopis selles, et miks see juhtus.

Kuna ei usuta meedia poolt räägitavat ning ringlevad vandenõuteooriad

ja just see toidabki inimeste kujutlusvõimet.

Mind üllatab, et kui Pripjatis juhtus katastroof,

ja nad suutsid kogu linna nii kiiresti evakueerida

ei kasutatud seda tuleviku katastroofide analüüsimiseks.

Aga Prora, natside tohutu puhkekompleks,

on muutumas tõeliseks edulooks.

Palju aastaid soovisid inimesed selle lammutamist.

Nüüd on üks plokk juba muudetud luksuslikeks puhkusekorteriteks.

Teisest saab peagi viie-tärni-hotell.

Prora asub ilusa looduse keskel ja see on õrritav.

Selle lammutamise mõte oli loomulik.

Kuid seda ei saa lammutada, kuna see on niivõrd ajalooline koht.

Insenerina on täitsa kena anda vanale hoonele uus otstarve,

eriti kui seda minevikus millegi pisut kireva jaoks kasutati.

Selle koleda ajaloo selja taha jätmine

ja uute otstarvete, uute asjade otsimine

ja see annab sulle kindlasti rahuldustunde.

Peale nii paljusid aastaid süngust ja lagunemist

saab hüljatud kohast kuurort, nagu see algselt pidigi olema.