Original subtitles

Karpaatides laiuvad Euroopa ühed vanimad metsad.

Roheline meri ulatub nii kaugele, kui silm seletab.

Need võimsad metsad on ajaproovile vastu pidanud.

Need näitlikustavad, milline võis suur osa Euroopast

välja näha 3000 aasta eest.

Pöögid, kased, tammed ja männid katavad kolmandiku Rumeeniast.

Nagu nende ümber elavad loomad, aitavad ja toetavad ka puud üksteist.

Tohutud juurevõrgustikud ühendavad puuperekondi,

varustades üksteist vastastikku eluks vajalike toitainetega.

Puu on isegi surres metsas eluandja.

Varisedes lõikab see tihedasse võrastikku ava,

kallates vastse lagendiku üle heleda päikesevalgusega.

Lagunedes eritab puu olulisi toitaineid,

toimides nii loodusliku väetisena.

Neis ideaalsetes tingimustes tärkab kiiresti värske taimkate.

Näljastele herbivooridele on see vastupandamatu.

Nemad omakorda on ideaalseks saagiks

Euroopa suurimale kaslasele.

Euraasia ilvesele.

See vilunud kiskja on salalik tegelane.

Ta eelistab jahti pidada saaklooma metsatihnikus varitsedes.

Tollel emasloomal on aga teised prioriteedid.

Mõnenädalased pojad ei jahi ise veel mõnda aega.

Nende jaoks on elu veel mäng.

Nad otsivad alatasa uusi mängumaid.

Emailvesele tähendab see rasket tööd.

Pojad veedavad esimese eluaasta emaga,

avastades metsa saladusi,

jälgides ja õppides aastaringis ellu jääma.

Mõned seevastu hoolitsevad

oma võsukeste eest kõrgel metsade kohal.

Lääne-Transilvaania mäed.

See vulkaanilise kivimi ja paekivi geoloogiline mosaiik

on vormunud miljonite aastate jooksul.

Mäed on ka koduks maailma ühele tuntumale röövlinnule.

Taevaste kuningas - kaljukotkas.

Võimas kiskja.

Kuid ka arukas.

Iga lend on kaalutletud.

Oma kuningriiki valvates seirab ta hoolikalt maad.

Kotkaste silmanägemine on loomariigi üks teravamaid.

See hinnatakse olevat inimese omast kaheksa korda teravam.

Piisavalt võimas, märkamaks einet kolme kilomeetri kauguselt.

Üksik jänes.

Täiuslik saak lindude sõdalaskuningale.

Ta võib söösta kiirusega kuni 320 kilomeetrit tunnis.

Jänesel pole võimalustki.

Kotkas ei hoia aga einet vaid endale.

Tal tuleb tagasi koju lennata.

Sest ta on ka isa.

Tema noor poeg on varmas oma osa nõutama.

Peagi on ta valmis pesast lahkuma ja omaenda kuningriiki rajama.

Taevas, kus kotkad lauglevad, elab läbi omaenese elutsüklit.

Kesksuvi näeb Karpaatide tugevaimat vihmasadu.

Peagi leotab metsa üle elu kandev vesi.

Vesi kujundab ka sügaval pinna all peituvat.

Maasse imbudes jõuab see vägagi teistsugusesse maailma.

Maailma, mis on pime ja niiske.

Ainuüksi Lääne-Transilvaania mägedes on üle 4000 koopa.

Neist paljusid täidavad stalaktiidid ja stalagmiidid.

Vesi sadestab läbi kaljude ja kivide liikudes

sooli ja mineraale, vormides tontlikke kujusid.

Kuid need koopad on samuti hauakambriks.

Need hirmuäratavad skeletid on koopakarude säilmed.

Pruunkaru kauge sugulane koopakaru

suri välja umbes 27 000 aasta eest.

Võimalik, et kliimamuutuste või küttimise tõttu.

Mõni teinegi liik on jõudnud sarnase saatuse lähedale.

Sügaval metsalagendikel elab

Rumeenia üks haruldasim ja ohustatuim imetaja.

Euraasia piison.

Ta on Euroopa suurim maismaaloom,

kel pole tugevuselt ega suuruselt vastast.

Nad on kogukad karvased elajad,

kellest mõni on pea kahemeetrine ja kaalub oma tonni.

Kunagi rändas neid üle Euroopa tuhandete viisi.

20. sajandi alguseks olid elupaikade kadu

ja küttimine nad väljasuremise äärele viinud.

Täna võib looduses näha vaid mõnd üksikut väikest karja.

Mõnel teisel metsaasukal on paremini läinud.

Sel külluslikul ja lopsakal aastaajal

meelitab metsalagendike rikas toidulaud ligi palju karusid.

Rooga maitsestavad õienupud ja mahlakad rohulehed.

Vahel aga on enim ihaldatu otse su nina all.

Tolle emakaru jaoks pole selle ülesleidmine aga niisama lihtne.

Ka kõige suurem olevus võib väikseimast asjast kohkuda.

Viimaks leiab ta selle, mida otsis.

Suur sipelgapere on toitev ja mugavalt pakitud maiuspala.

Paljud Rumeenia karud elasid karmimad aastaajad üle.

Nüüd, kõhud täis pugitud, saavad nad viimaks lõõgastuda.

Päikeseline niit on selleks täiuslik koht.

Ka vaade pole sugugi halb.

Üle kogu maa puhkevad niidud värvidesse.

Need tasandikud on Euroopa mitmekesisemaid ökosüsteeme,

millele pole bioloogilises mitmekesisuses maakeral vastast.

Lõhnavad õied meelitavad ligi samavõrd värvika putukaeskaadri,

kes otsib magusat nektarit.

Rumeenia umbes 200 liblikaliigist

on ühed kõige ebatavalisemad kahtlemata nõmme-tähniksinitiivad.

See emane isend valis munemiseks välja värvikireva sinise emajuure.

Noore rööviku küllastumatu isu viib teda siia ja sinna.

Ta laskub peene siidikiu abil maapinnale.

Kuigi mitte kõik ei kulge päris plaanipäraselt.

Sellele vaatamata jätkab röövik toiduotsinguid.

Aasa põrandakorrus aga varjab endas arvukalt hädaohte.

Punased sipelgad on kõige söödava jahil, et oma pesakonda toita.

Neil on suurepärane lõhnameel.

Üks isend on kaitsetut noort röövikut silmanud.

Sipelgas haarab oma saagi

võimsate lõugade vahele ja suundub otsekohe tagasi pessa.

Uus tulija paistab teistes töösipelgates huvi äratavat.

Hämmastaval kombel ei ründa nad teda,

vaid kohtlevad kui üht endi seast.

Sest röövikul on välja arenenud geniaalne ellujäämisstrateegia.

Ta matkib sipelgate lõhna

ning häälitseb koguni nagu koloonia kuninganna,

pettes nõnda töösipelgad ära.

Mõned sipelgad toidavad teda.

Teised puhastavad ta nahka parasiitidest.

Viietärnihoolduse eest ei saa sipelgad vastu aga midagi.

Röövik kasvab suuremaks ja tugevamaks,

kuni lõpuks oma kookonis nukkub.

Teine pesas olev röövik on kohe- kohe valmis vabadusse murdma.

Kookonist väljunud, kiirustab liblikas pesast välja.

Kuna ta enam lõhna ei matki,

võivad sipelgad taibata, et neid tõmmati haneks.

Liblikas valmistub oma esimeseks lennuks.

Liblikana vaid paar nädalat elades paaritub ta peagi,

korrates otsast looduse üht era- kordsemat ja keerukamat elutsüklit.

Putukaist sumisevatel aasadel

võib alati näha ka valge-toonekurgi.

Täna on nad kogunenud improviseeritud pidusöögile.

Toitu serveerib ebatavaline kokk.

Värskelt niidetud heinas on putukad ja teised pisielukad

liikvele aetud ja kerged märgata.

Ent kured ei saa liiga kaua tuhnida.

Paljudel neist on ees tähtsad kohaletoimetused.

Kurepoegade kasvuperiood kattub toiduküllaseima suveajaga.

Mõlemad vanemad on pessa toitu vedanud

sellest peale, kui pojad üheksa nädala eest koorusid.

Poegade kasvades kasvab ka nende isu.

Lähedal on teised õed-vennad sunnitud ise toitu otsima.

Kohalikus viljaaias on õunad kõige küpsemad.

Ja need noored karud maiustavad meelsasti.

Viimaks on kätte jõudnud sügis, looduse andekaim kunstnik.

Ta võõpab metsa üle meisterlike pintslitõmmetega.

Tema imetabase loovuse erksus ja küllus on võrreldamatud.

Lõpetuseks on tal anda viimane, ajakohane kingitus.

Sügisannid.

Puuviljad ja marjad on magusaimad maiuspalad.

Pöögid annavad vahel lausa erakordselt helde kingi.

Iga mõne aasta järel kukuvad pöögipähklid

kõikjal Karpaatides üheaegselt maapinnale.

Arvatakse, et selline taktika tagab pähklite säärase rohkuse,

et neist toituvad loomad...

... ei jõuaks ealgi kõiki ära süüa.

Nii on allesjäänud pähkleil

suurem võimalus juurduda ja kasvama minna.

Suurele osale Rumeenia loomadele

on see viimane võimalus enne talve tulekut rasva koguda.

Kell tiksub karuperele,

kel tuleb enne talveunne jäämist kaloreid varuda.

Nälg on vägagi reaalne oht.

Sellal kui mõned pugivad, on teistel sootuks muud prioriteedid.

Seda eriti Piatra Craiului mäeahelikul.

Need Lõuna-Karpaatide mäeharjad on Rumeenia ühed tuntumad.

Brasov Piatra Craiului mäeahelik

Järsud nõlvad on pelgupaigaks taimeriigile,

millesarnast kusagil mujal ei leidu.

Kolmveerand maa ainulaadsetest taimeliikidest kasvab just siin.

Ning kus lokkavad kasvada taimed, ei puudu ka rohusööjad.

Kaasa arvatud kõige nõtkemad mäeelanikud...

Mägikitsed.

Neid võib leida kõige kõrgematelt ja ligipääsmatumatelt nõlvadelt.

Sokud veedavad enamiku aastast üksi,

sügiskuudel aga asuvad emasloomi otsima.

Võitlus paaritumisõiguse nimel võib olla karm.

See isasloom peab valvel olema,

et teised ta emastele liiga lähedale ei tuleks.

Rivaal läheneb.

See ei jäänud aga märkamata.

Esmaasukas sööstab järske nõlvu mööda alla,

et pretendent kinni pidada.

Ta nutikas taktika toimis.

Pretendent taganeb.

Ta peab oma otsinguid mujal, üksinda jätkama.

Domineeriv sokk naaseb emaste juurde.

Nõlvade jalameil võivad vastasseisud surmavamad olla.

Talv koputab sügise uksele.

Metsaelukad sunnitakse äärmusteni minema.

Suur isakaru on leidnud hundikarja värskeima ohvri...

... punahirve.

Kari ei loobu raskelt teenitud saagist võitluseta.

Vägev karuhiiglane võib kaaluda rohkem kui ta vastased ühtekokku.

Kui hundid saagist ei loobu,

ei kõhkle karu oma raevu näitamast.

Hundid pääsevad vigastusteta.

Sõnum on aga selge: saak on kaotatud.

Kui karu on isu täis söönud, jääb ehk huntidele riismeid...

... kui neil veab.

Saabuv talv viib paljud viimase piirini.

Vähesed vastupidavad, kes siiani on jõudnud,

saavad nüüd olla tunnistajaks aasta viimasele muundumisele.

Kui kogu maale langeb lumevaip,

näevad karmimaid kuid vaid kõige kohanemisvõimelisemad.

See emailves saadab südatalve mööda lumistel nõlvadel uidates.

Ta tihe talvekarv hoiab teda kuivas ja soojas.

Üksildase olevusena uitab ta ringi omapäi,

otsides väheldastki saaki, mida leida õnnestub.

Mõni teine eelistab minna tagasi õdusasse urgu.

Veetes eelseisvad külmad kuud unne suikudes.

Mäed muutuvad taas liikumatuks jäätunud maastikuks.

Nii jõuab oma lõppu ka meie lugu.

See pole austusavaldus mitte ainult Rumeenia loodusele,

vaid ka rahvale.

Paljud neist mõistavad muresid,

millega nii keskkond kui ka loomariik silmitsi seisavad.

Salaküttimine, vastutustundetu jahipidamine

ja röövpüük võivad tähendada pöördumatut kadu.

Ohus on ka ajaproovile vastu pidanud põlismetsad.

Ülemäärane ressursside tarbimine ohustab hapraid ökosüsteeme.

Need pole ainsad loodust vaevavad hädad,

kuid need on ühed peamisemad.

Need kõik lõhestavad Rumeenia looduse õrna tasakaalu.

Osa Karpaatide metsadest kannab juba sügavaid haavu.

Ent ajaga võivad elu ja tasakaal taastuda.

Selle maa looduse säilimine sõltub inimeste arukusest

astuda kõrvale ja lasta loodusel taastuda.

Enam kui pooled Euroopa põlismetsadest asuvad Rumeenias,

mistap on siin säilinud kontinendi ulatuslikumaid ürgloodusi.

See on väga haruldane ja hinnaline and.

Ja kui Doonau jõedelta tundlikel märgaladel hästi läheb,

nõuab Euroopa ühe unikaalsema ökosüsteemi säilitamine suurt hoolt.

Jätkuv loodushoid ja kaitsealade laienemine

võivad ühel päeval viia Euroopa suurima rahvuspargi tekkeni,

mis teenib nii loodust kui ka kohalikke kogukondi,

olles näiteks tõepoolest jätkusuutlikule arengule.

See imeline maa oleks üle ilma loodusreiside sihtkohtade esirinnas,

tehes Rumeeniast maailma juhtriigi looduskaitses.

Kuid on veel üks põhjus, miks neid imelisi maastikke kaitsta tuleks.

Kindlustamaks, et tulevased põlved

saaksid osa samast privileegist, mis on täna meie päralt.

Saaksid loogelda mööda veeteid...

... ja näha oma silmaga looduse imetlusväärset ilu.

Kuulda kaljukotka hüüdu üle mäeoru kajamas.

Jalutada metsas ja silmata eemal karu.

See on kingitus, millest igaüks saab rõõmu tunda.

See on kingitus, mille igaüks saab edasi anda.

Tõlkinud Liina Järvpõld www.sdimedia.com