All language subtitles for Maasai.Mara.Wildlife.Crossover.S01E02.WEB.H264-RBBBB

Maasai Mara mägismaad, Keenias,

ületavad hiiglaslikud
gnuude ja sebrade karjad.

Loomi on sadades tuhandetes.

Need herbivoorid ja teised
heina söövad loomad

on peamiseks toiduks
erinevatele kiskjatele,

kelle hulgas on ka
enim ohustatud liigid nagu gepardid.

Kaslastel
pole saakloomadest puudus.

See võimaldab lõvidel siin
ellu jääda ja edukas olla.

Aga ka tippkiskjatel

võib elu savannis
olla raskem, kui tundub.

Päikesetõus on looduses
maagiline hetk.

Antiloobid üritavad
hommikujaheduses üles ärgata.

Mõned tegelevad
sõbraliku võitlemisega.

Kas nad rõõmustavad,
et jäid veel üheks päevaks ellu?

Selle lõvipere jaoks
on varahommik aga pingelisem.

Doa, karja dominantne isane,

on emalõvi peale pahane,
sest emane keeldus paaritumisest.

Isane maksab kätte sellega,
et ei luba emasel süüa.

Emane võib olla allaheitlik,
aga millestki pole abi.

See on karm õppetund.
Isane jälgib pidevalt emast.

Doa naudib õelal viisil seda,
et sööb emase ees korjust.

Lõvipoeg tahab emast lohutada,
aga see on mõttetu.

Emalõvi peab lihtsalt ootama,
kuni isane maha rahuneb.

Seal lähedal
asub ka hüäänide koobas.

Koopaks on tunnelite võrgustik,
mille kaevasid algselt tüügassead.

Noorimad hüäänid poevad koopasse
vähimagi häire puhul

või siis,
kui ema neil seda teha käsib.

Hüäänipojad
on kõige suhtes uudishimulikud.

Nad lahkuvad varsti koopast
teise sissepääsu kaudu.

Aga neil kästakse tagasi
koopasse minna.

Hüääne pole lihtne üles kasvatada.

Neid, kes käskudele ei allu,
tiritakse kõrvadest.

Klanni juhib dominantne emane,

kuninganna,
keda aitavad ta järeltulijad.

Kaslastele sarnaselt suudavad
ka hüäänid õrnust välja näidata.

Paaritumiseks ja poegimiseks
pole hooaegu.

Erinevate emade noored kutsikad
mängivad kõik koos.

Kohast hierarhias
saadakse kiiresti teada.

Kõik sõltub nende ema
positsioonist hierarhias.

Hüäänidel on sündides hambad,

aga nad hakkavad liha sööma
alles 8-kuuselt.

Selle tõttu peavad nad mõnikord
vanemate poegadega võitlema.

Nad peavad juba varakult
enesekindlad olema, et ellu jääda.

Täiskasvanud hüäänid
vajavad päevas 2-4 kg liha.

Kõige lihtsam on toituda korjustest,
näiteks sellest kaelkirjakust.

Aga võidelda tuleb raisakotkaste,
alamate hüäänide ja teistega.

Šaakal peab järjekorras ootama.

Raisakotkaid segati söömise ajal,
aga ka nemad ootavad.

Nad on nõus jääkidega leppima.

Hüäänid hülgavad karkassi,
kui see on peaaegu ära söödud.

Mäekünkal on pisike antiloop,
kes sündis päikesetõusu ajal.

Ta peab alles piima sööma õppima.

Neljal jalal on niigi raske seista,

ilma et peaks söömiseks
kaela pöörama.

Maasai Mara reservaati
läbib mitu jõge.

Nende tõttu tekivad mäekurud,
kus loomad varjupaiku leiavad.

Näiteks see emalõvi
ja ta kaks poega,

kes ülejäänud karjast eraldusid.

Aga miks ta siia tuli?

Tundub, et üks poegadest
tahab põhjuse välja uurida.

Põhjus peitub mäekuru
alumises osas.

Emalõvi tuli siia,
et ühineda ühe oma õega,

kes on ka oma karjast eraldunud.

Poegasid huvitab peidupaik
ja sealt kostuvad hääled.

Lähemale pole mõistlik tulla.

Emalõvi sai kolm poega
kuus nädalat tagasi

ja ta üritab neid igati kaitsta.

Vanemaid lõvipoegi huvitavad
nooremad nõod,

kes esimest korda varjupaigast
kaugemale üritavad minna.

Maailma on ju põnev avastada.

Külgedelt ei saa varjupaigale
lähemale minna

ja vanemad kutsikat
proovivad teistsugust lähenemist.

Pisikeste sugulastega
oleks ju tore mängida?

Aga ema ei luba neil
kaugele minna.

Ja pisikesed pojad tahavadki olla
vaid emaga, kes neid imetab.

Kaks vanemat poega peavad lihtsalt
veel mõne päeva ootama,

et nooremate sugulastega mängida.

Kui pojad on 2-kuused,
läheb nende ema aasadele tagasi

ja tutvustab neid
ülejäänud karjale.

Aga nad on selleks
veel liiga noored

ja teised isased võivad nad
ära tappa,

et siis nende emaga paarituda.

Emalõvi elabki selle tõttu
mõnda aega üksi.

Ta kolib poegadega tihti,
et kiskjad neid üles ei leiaks.

Pikkade teekondade jooksul
või raskel maastikul

kannab emalõvi oma poegi
tihti neid suuga

ühekaupa ja on ettevaatlik,
et poegadele mitte viga teha.

See ei pruugi olla meeldiv,
aga poeg ei väsi vähemalt ära.

Varahommikuse saju järel
on maapind märg.

See julgustab Loriani,
kes sai nime reservaadi valvuritelt,

ja tema 7-kuust poega
aasale minema.

Nad lähenevad luhale,
kus on vihma tõttu puhast vett.

Seal on hea küttida rohusööjaid,
kes sinna jooma tulevad.

Ka pärast kõige pisemat
eraldatust emast

hõõrub leopardipoeg
ennast tema vastu.

Kõigi kaslaste liikude puhul

on kaisutamine ja kiindumuse
näitamine äärmiselt tähtis,

eriti poegade ja ema puhul.

Aga see ei välista, et leopardipoeg
uitab mõnikord üksi ringi.

Aga ta ema teab alati,
kus poeg on.

See väike šaakal lahkub
oma koopast,

kus asus varasemalt
maa all termiitide pesa.

See pesakond on kaks kuud vana.

Vanemad läksid jahile
ja šaakalipojad on koopa lähedal.

Nad söövad snäkke,
kuni suuremat einet ootavad.

Aga kõige rohkem naudivad nad
hommikupäikese käes peesitamist.

Šaakalipesakondades on üks poeg
tihti teistest agressiivsem.

Enamasti lahkub tema
pere juurest esimesena,

kui aastaseks saab.

Aga hetkel

ootavad nad kõik,
et vanemad toiduga tagasi tuleks.

Nende ema peab jahti.

Ta otsustas rünnata
täiskasvanud gaselli,

kes on šaakali jaoks
üsna aukartust äratav saak.

Aga see gasell on haavatud
ja šaakal kasutab olukorda ära.

Tema tehnikaks on saagi kiusamine,
et loom ära väsitada.

Rohusööjatega ongi tihti nii,

et teised karjaliikmed
vaatavad pealt ega sekku.

Kas nad on argpüksid, isekad

või teavad lihtsalt,
et loodusseadused ongi sellised?

Pisikesed šaakalid
hakkavad kannatamatuks muutuma,

sest neil on kõhud tühjad.

Õnneks kiirustab nende ema koju.

Kutsikaid oleks liiga ohtlik
gaselli juurde viia

ja korjus on koopa juurde
vedamiseks liiga raske.

Seega kannab ema liha
poegade juurde oma kõhus.

See on parim viis, sest siis
ei varastata saaki tagasiteel ära.

Kodus peab ta toidu
lihtsalt välja oksendama.

Isane šaakal pidas ka jahti
ja toob koju veel toitu.

Aga näljased pojad nõuavad
üha rohkem ja rohkem süüa.

Kui vanemad
on oma kohused täitnud,

saavad ema ja isa
koos veidi aega veeta.

Lorian tahab ka nüüd
oma poega toita.

Talle jäi silma kari impalasid.

Ta on aeglasem kui gepard.

Ta hiilib jahti pidades saagile
võimalikult lähedale,

sulandudes samal ajal
ümbruskonda.

Noorel impalal
polnud mingit võimalust.

Leopard suudab kanda enda
kehakaalust raskemat saaki

ja selle puu otsa viima, kust teised
kiskjad seda kätte ei saa.

Aga sel korral peitis Lorian saagi
vanasse tüügasseaurgu.

See oli väsitav,
sest ilm on palav.

Ta peab nüüd poja siia tooma
mitme kilomeetri kauguselt.

Lorian juhindub
oma emainstinktist

ja alustab palava päikese all
üle tunni kestvat teekonda.

Aasa ületades
tutvub ta kellegi huvitavaga.

Selleks on julge Ourebia ourebi.

On tore,
et need pisikesed antiloobid

oskavad tõlgendada
röövloomade käitumist

Ta näeb, et Lorian
kõigest läbib ta territooriumi.

Kui ta läheneb peidupaigale,
kuhu oma poja jättis,

hüüab Lorian teda
köhivate häälitsustega.

Padrikus peidus olev leopardipoeg
ajab kõrvad kikki.

Ta ema on lõpuks tagasi.

Tal on väga hea meel
oma ema jälle näha.

Enne, kui nad alustavad
teekonda saagi juurde,

tahab Lorian
varjulises paigas puhata.

Aga poeg igatses ema nii väga,
et ei jäta teda rahule.

Ta tahab kaotatud aega heastada
ja mängida.

Mängimine kulutab energiat

ja õpetab teda jahti pidama
ning võitlema.

Lorian teab, et impalakorjus
hakkab selle ajaga haisema.

Teised loomad võivad selle leida
ja ära varastada.

On aeg teele asuda.

Leopardipoeg ei kavatsegi
rahulikult ema kõrval kõndida.

Lorian on üha rohkem valvel,

lähenedes kohale,
kuhu ta antiloobi jättis.

Ta ei haista läheduses
teisi röövloomi

ja võib urule läheneda.

Korjus on jätkuvalt seal
ja selle lõhn rõõmustab ta poega.

Poeg sõi kiiresti.

Aga kuna poeg ei suuda korraga
kauem paigal püsida kui minuti,

siis ta läheb urgu
korjusega mängima.

Kui poeg jälle nähtavale ilmub,
tundub tal kõht lõpuks täis olevat.

Kiire pesu järel
ta enam nii elevil ei ole

ja leopardiema
saab lõpuks puhata.

Lorian võtab ka aeg-ajalt
mõne ampsu.

Lõpuks tulevad kohale
ka hüäänid ja raisakotkad.

Seega tuleb impalast
võimalikult palju ära süüa.

Kui mõlemal on kõhud täis,

jagavad Lorian ja ta poeg
hellusehetke.

Nooruk oskab oma armastust
erinevatel viisidel näidata.

Poeg on emaga koos
veel kuus kuni kaheksa kuud,

enne kui ta minema aetakse
ja iseseisvat elu peab alustama.

Aga hetkel ei huvita poega
endale territooriumi leidmine.

Emalõvid peavad tihti öösiti jahti.

See lõvi on väga näljane,

sest Doa ei lubanud tal
hommikul süüa.

Ta kiskjainstinkti äratab gnuukari,
kes seal läheduses söömas on.

Ta suudab ennast
tänu maastikule hästi varjata.

Ta peab jahti üksi
ja saak tuleb ootamatult tabada.

Ta hammustab gnuud kõrist
ja lämmatab saagi ära.

Gnuu küll hukkus, aga suri õnneks
üsna kiiresti ja piinlemata.

Aga emalõvi peab saagi
jõekaldalt minema vedama,

et teised röövloomad
seda ei märkaks.

See pole lihtne,
sest saagiks on 150 kg värsket liha.

Tööd on palju,
aga toitu jagub kogu perele.

Kui emalõvi on söönud,
tulevad einestama ka pojad.

Ja siis on aeg puhata,
et muljetavaldavat einet seedida.

Dominantse isasena sööb Doa
esimesena, aga pole hetkel näljane.

Ta laseb ülejäänud karjal
pidusööki nautida.

Korjuse pärast käib ka temata
suur võitlus.

Vurrud on vurrude vastas ja iga lõvi
võitleb, et toidust osa saada.

Kuna kari on ühest perest,
siis ei muutu olukord

kellegi jaoks ohtlikuks.

Nõod alles einestavad ja esimesena
söönud poeg peab üksi mängima,

kui ta isa otsustab lõpuks
pidusöömaajaga liituda.

Läheneb veel üks karja kuuluv lõvi

ja dominantsele isasele
ei meeldi see eriti.

Isaste hierarhia jääb paika.

Teine isane lõvi sööb alles siis,
kui karjajuht on lõpetanud.

Ja siis järgneb seedimine,
puhastamine ja kaisutamine,

kui tõuklemine toidu pärast
on unustatud.

Pojad ei mölla nii palju,
kui kõhud täis on.

Karjas valitseb jälle harmoonia

ja alfaisasel on aeg
oma territooriumi märgistada

ning dominantsust näidata.

Ja võib-olla

on möirged lõvide viis näidata,

et nad on ühtsed
ja kuuluvad samasse karja.

Elevantidel pole territooriumi,
mida kaitsma peaks.

Aga isased elevandid
võtavad siiski mõnikord ette

muljetavaldavaid võitlusi.

Nad ei ürita teineteist vigastada,
aga võrdlevad lihtsalt tugevust,

et hierarhias oma koht
kätte võidelda.

Vastasseis lõpeb rahumeelselt,
kui üks isane annab alla

või võitlemisest lihtsalt väsib.

Territooriumi pärast
võideldakse jõgede ääres.

Kilg-merikotkas võib minna,
kuhu iganes soovib,

aga jõehobud
on äärmiselt territoriaalsed.

Emased jõehobud moodustavad
vees päeval kogumikke,

kus on mitukümmend emast
ja nende pojad.

Neid kaitseb dominantne isane,

kes kontrollib jõest
umbes 200-meetrist osa.

Dominantne isane tolereerib vaid
talle alluvaid nooremaid isaseid.

Enne, kui nad oma territooriumi
alistama lähevad,

peavad nad tugevamaks saama
ja võitlemist õppima.

Päeva lõpus rahuneb kõik maha.

Loomad said puhata

ja kaitsevad ennast päikese eest
vees olles.

Nüüd liiguvad nad
maismaale sööma.

Igaüks läheb kaldale.

Emad võtavad
oma ainsa poja kaasa.

Jõehobupojad on osavad ujuvad.
Nad sünnivad tegelikult vee all.

Maismaal

pole röövloomad jõehobudele
eriti ohtlikud.

Suuruse ja 30 cm pikkade
silmahammaste tõttu

pole nad
lihtsasti tabatavad saakloomad.

See kõrvukrebane tuli õhtul
oma urust välja

ja hakkab
väiksemaid saakloomi jahtima.

Jõehobud söövad kogu öö,
sest vajavad iga päev 60 kg heina.

Serval on kaslane,

kes on öistele helidele väga
tundlik.

Ta suured kõrvad kuulevad
pisikesi närilisi.

Servalid näevad pimedas hästi,
aga juhinduvad siiski kuulmisest.

Aga täna puhub Maasai Maras tuul,

mis muudab kõik raskemaks.

Koidikul, kui päevase eluviisiga
loomad ärkama hakkavad,

peab see emane jätkuvalt jahti
ja jälitab rotti.

Ta ei anna alla.

Serval on savannis kaslastest
kõige edukam kütt.

Kui saak on käes,
ei tapa ta seda koheselt.

Ta tahab rahus süüa.

Aga esmalt tahab ta
toiduga mängida.

Rotil pole mingit võimalust
servali küüsist põgeneda.

Paar ampsu ja rott on söödud.

Servalil on kõht täis,

aga ta jätkab heinamaal uudistamist,

nagu otsiks midagi.

Ta oli oma poja
heina sisse ära peitnud.

Poeg sööb veel piima.

Selle tõttu käiski ema üksi jahil
ja sõi kõik ise ära.

Aga ülejäänud aja,
kui ta territooriumil ringi liigub

ja ühest peidupaigast teise läheb,
järgneb poeg talle nagu vari.

Mõlemad on alati valvel, et suurte
kaslaste saagiks ei langeks.

Hüäänide hommikune jaht
lõppes samuti edukalt.

Nad said kätte noore gnuu.

Värske vere lõhn
ajab hüäänid hulluks

ja nad söövad kiiresti, haukudes
samal ajal, et teisi eemale hoida.

Savannis pole kunagi lihtne
saakloomi süüa,

eriti mitte siis,
kui lõvi saaki märkab.

Hüäänikari on liiga väike,
et savannikuningaga võidelda.

Nad annavad alla.

Lõvile pole eriti palju liha alles,
aga see on siiski tasuta toit.

Kolm ei saa ühe vastu,
kui kaslane nii suur on.

Varahommikud on väga olulised
kaslaste jaoks,

kes eelistavad jahti pidada
jahedama ilmaga.

Need gepardid eelistaksid
edasi pikutada,

aga on haavatavad,
kui liiga kaua samas kohas on.

Need neli venda
on samast pesakonnast.

Nad on sünnist saati koos olnud.

See on isaste
gepardide puhul tavaline.

See parandab tõenäosust,
et jahipidamine on edukas.

Nad märgistavad puid,
mis on savannis maamärgid.

Nad saavad lõhna järgi aru,
millised loomad läheduses on.

Aga hetkel huvitab neid
kõige rohkem kari gnuusid.

Neli venda tegutsevad koos
ja igaühel on oma roll.

Kaks juhivad karja tähelepanu
kõrvale ja üks läheneb tagant.

Neljas vend improviseerib.

Gepardid ei saa ennast
lühikese heina sees peita

ja peavad saagi tabamiseks
oma kiirusele lootma.

Nad saavad gnuu
üsna kiiresti kätte.

Aga midagi on valesti.

Gepardid ei saagi
oma einet lõpetada.

Hüäänid jälgisid toimuvat

ja teavad, et ka neli gepardi
ei üritagi oma saaki kaitsta,

sest nad ei saaks vigastuste tõttu
kiiresti joosta.

Hüäänid saavad seega
värske saagi endale,

aga gepardid peavad paar tundi
puhkama, enne kui jahile lähevad.

Selleks ajaks on gnuust
üsna paljud toituda saanud.

Neli venda lahkuvad künkalt.

Nad on pettunud
ja proovivad mujal õnne.

Hüäänide kasvav arvukus
Maasai Maras on tõsine probleem,

sest gepardidel on üha raskem
oma saaki ära süüa.

Nad peavad seega tihedamini jahti

ja kulutavad enda toitmiseks
rohkem energiat.

Õnneks on siin piisavalt jõgesid,
et janu kustutada.

Veidi kaugemal ülesvoolu
puhkab üks emane leopard.

Ta saab lõõgastuda,
sest ei pea poja eest hoolitsema.

Ta saab hommikut nautida,
ilma et poeg teda tüütaks.

Aga ka üksik emane leopard
peab sööma.

Ta mõtiskleb info üle,
mis tuul temani lõhnana kannab.

Ta läheb jõe äärde, sest loomad
tulevad sinna alati jooma.

Ta ületab lagendiku kiiresti,
sest ei taha nähtaval olla.

Hein on teisel kaldal kõrgem
ja tal on lihtsam ennast varjata.

Leopardid ei jookse nii kiiresti
nagu gepardid

ja peavad seega jahtides luurama,
et edukad olla.

Ta üllatab jänest,
kellel polnudki mingit võimalust.

Emane leopard teab, et teised
võiksid ta saagi ära varastada.

Ta ronib puu otsa,
et seal rahus süüa.

Aga ainuüksi toidust ei piisa.
Kiskjad peavad ka jooma.

Karja emalõvid peatusid
veesilma juures,

aga on valvel,
sest kaitsevad mitut lõvipoega.

Üks emalõvi näeb, et nende
lähedal on üksik pühvel.

Tundub, et ta sööb rahulikult,

aga emalõvi teab,
et pühvlid on ettearvamatud.

Neile ei pruugi meeldida,
et kaslased on läheduses,

eriti kui ta tajub
lõvipoegade haavatavust.

Emalõvi hakkab
ettevaatlikult taanduma.

Lõvid valitsevad savanni,
aga hooletu pole ikkagi mõtet olla.

Hirmust saadakse üle,
kui ollakse turvalises kauguses.

Doa tuleb aga tagasi
noore antiloobiga.

Hea ajastus.

Üks emalõvi tahab poegi toita,
kui peab ka saagi varastama.

Isalõvile ei jää midagi,

aga ta pole õnnetu,
et pojad pidusööki naudivad.

Doa teab, et emalõvid hoolitsevad
poegade eest kohusetundlikult.

See on tasakaal,
mis aitab karjal ellu jääda.

Mitu lõvipõlvkonda
elavad rahulikult koos.

Noorimad pojad
söövad veel piima

ja kasvavad nii üha tugevamaks.

Aga nad tahaks ka
vanemate poegadega ühineda

ja värsket liha süüa.

Kui lõvipoegadel on aeg
piima süüa,

siis me imetleme ju
neid hirmuäratavaid kiskjaid,

kes oma järeltulijate eest
nii kenasti hoolitsevad.

Kui õhtu saabub,

on savannis võitlused
elu ja surma nimel peetud.

Me näeme harmooniat,
mida kiskjad säilitavad.

Nad reguleerivad
saakloomade arvukust

ja sellega saavad hakkama
vaid suured röövloomad.

Meile võib mõnikord tunduda,
et loodus on julm,

aga see pole võrreldav kahjudega,
mida loodusele ise teeme,

mõnikord sellest isegi aru saamata.

Gepardid, leopardid ja lõvid
on kõik väljasuremisohus.

Nad jäävad ellu vaid heades
tingimustes loodusparkides

ja reservaatides,
kus neid salaküttide eest kaitseme.

Noored lõvipojad tunduvad olevat
muretud ja haavatavad.

Aga neist sõltub tuleviku tasakaal
Aafrika looduses.

Me võime vaid loota,
et need kiskjad jätkavad valitsemist

viimastel
rikkumata aladel maailmas.

Tõlkinud Jaanika Soever
Iyuno-SDI Group